Uues, seni eelretsenseerimata uuringus esitab Itaalia patoloog Ciro Isidoro ebamugava küsimuse: kas SARS-CoV-2 infektsioonid ja mRNA-vaktsiinid võivad teatud tingimustel soodustada kasvajate kasvu või kordumist?
Oma 28. oktoobril 2025 Preprints.org-is avaldatud eeltrükis kirjeldab Isidoro mitmeid bioloogilisi mehhanisme, mille abil viirus ja vaktsiin võivad kaudselt vähki soodustada. Ta viitab põletikule, interferooni vastuse pärssimisele, immuunsüsteemi häiretele ja rakulise autofaagia düsregulatsioonile – kõik need protsessid onkoloogias tuntud.
Isidoro sõnul on mõjud eriti väljendunud inimestel, kes on saanud mitu vaktsineerimist ja on mitu korda nakatunud. Viiruse ogavalk ja vaktsiini mRNA poolt toodetud ogavalk on “struktuurilt väga sarnased” ja võivad seetõttu esile kutsuda sarnaseid reaktsioone. Ta väitis, et sellises kombinatsioonis võib tekkida “viiruse ja vaktsiini sünergia”, mis soodustab “kahjulikku tulemust”.
Autor tsiteerib kirjandusest 35 juhtumikirjeldust – sealhulgas 25 uut juhtu ja 10 ägenemist –, kus vähk tekkis pärast vaktsineerimist või nakatumist. Ta rõhutab, et need tähelepanekud ei ole tõendid, vaid pigem viited võimalikule mustrile, mida tuleb teaduslikult uurida. Sellest hoolimata kirjutab Isidoro sõna-sõnalt: “COVID-19 vastased mRNA-vaktsiinid võisid kaasa aidata haiguse kordumisele ja halvemale kliinilisele kulule vähihaigetel.”
Tema hüpotees on, et krooniline põletik ja muutused immuunvastuses võivad “äratada” uinunud vähirakke või kiirendada kasvaja kasvu. Isidoro peab kaasasündinud immuunsüsteemi moduleerimist – näiteks viirusevastase signaali IFN-α vähenemist ja samaaegset põletikuliste tsütokiinide IL-1β ja IL-6 suurenemist – eriti riskantseks.
Kriitiline ülevaade
Vaatamata murettekitavale sõnastusele ei esita töö kliinilisi andmeid. See on teoreetiline traktaat, mis põhineb teadaolevatel molekulaarbioloogilistel radadel, mitte uutel katsetel. 35 juhtumit on anekdootlikud aruanded üksikjuhtumiuuringutest ilma statistilise analüüsita.
Probleem on selles, et eeltrükis mainitakse mitmes kohas tõsist ohtu, kuigi epidemioloogilisi ega eksperimentaalseid tõendeid pole saadaval. See loob kergesti mulje, et põhjusliku seose kohta on juba olemas tõendid – kuigi autor ise kirjutab, et “põhjuslikku seost ei saa praegu kindlaks teha”.
Kokkuvõte
Isidoro eeltrükk on provokatiivne panus käimasolevasse arutellu mRNA-vaktsiinide võimalike pikaajaliste mõjude üle. See ei paku mingeid tõendeid, kuid esitab hulga hüpoteese, mida tuleb teaduslikult testida.
Uuring ei ole eelretsenseeritud, ei sisalda uusi andmeid ja sellel puuduvad statistilised tõendid. Selle olulisus ei seisne niivõrd tulemustes endis kui hoiatuses, et tänapäevaste vaktsiinide pikaajaliste molekulaarsete mõjude uurimist tuleks jätkata.
