Paljudele on jäänud mulje, et e-hääletusega seotud vaidlused on läbi, aga eile oli valimiskomisjonis arutuse all minu kaebus, millega taotlen 312 181 hääle uuesti lugemist.
Esitasin kaebuse enne hääletamistulemuse kindlakstegemist, mis tähendab, et see on samasugune kaebus nagu olid kõik ülejäänud. Kaebusega nõuan sisuliselt seda e-häälte “kolmandat lugemist”, mille korraldamist lubas valimisteenistuse juht 7. märtsil. See pole hoolimata nõudmistest aset leidnud, kuid selle järele on tekkinud ilmne praktiline vajadus.
Valimisteenistus on alates 6. märtsist järjepidevalt venitanud vaatlejatele, sh mulle info andmisega, on keeldutud edastamast isikuandmete kaitse ettekäändel nii algselt lubatud videoid e-hääletuse protseduuridest, aga ka tehnilise võimekuse puudumise tõttu terminaliväljundi videoid, kus mingeid isikuandmeid pole, ja mida soovisin konteinerite töötlemise protseduuride täpsustamiseks. Pole oldud nõus edastama isegi kuvatõmmist konkreetse käsu väljundist, mis võimaldaks teha kindlaks, mis järjekorras konteinereid töödeldi.
Aega ei ole!
Konteinerite tühistamise toimingud leidsid eeldatavasti aset 5. märtsi lõuna ajal kl 15, aga seda protseduuri ei korratud ei õhtusel pidulikul lugemistseremoonial ega 6. märtsil toimunud korduslugemisel, mil tuvastati elektroonilise hääletuse tulemus. Seal palusin esimest korda lisainfot tegemata jäetud protseduuri kohta – väidetavalt 5. märtsi lõuna ajal läbitud ja käsiraamatus pealkirja 3.1 Häälte tervikluse kontroll ja korduvhäälte tühistamine kandva protseduuri kohta pole säilinud jäädvustusi ka ühelgi vaatlejatest, kellega olen suhelnud, sj ainuke tõend on ühe korraldustiimi lepingupartneri suuline kirjeldus, mida kuulsin tseremoonia suupistelauas.
Nõutud infot pole ma pingutustele vaatamata saanud, ei aidanud ei Riigikohus ega AKI – üks väitis, et valimisteenistuse infosulg pole nende asi, teine väitis, et neil puudub seadusandlikku võimu esindatavatele asutustele nagu Riigikogu alluvuses töötav valimisteenistus ettekirjutuste tegemiseks õigus –, aga tahtsin esitada vaidlustuse kõigest hoolimata enne, kui häältelugemisest on mindud järgmisse etappi. Tegin seda lõpuks 30. märtsil kl 16:08 puuduliku info põhjal, kui kl 17 pidi algama valimiskomisjoni koosolek valimistulemuste kindlakstegemiseks.
Ma pole küll kindel, kas sellel ajastusel on ka sügavam juriidiline tähendus, aga kuna esitasin kaebuse enne tulemuste kindlakstegemist, siis võiks mul olla jätkuvalt õigus nõuda häälte ülelugemist. Ilmselt oleks olnud valimiskomisjoni poolt õige see kaebus enne järgmise etapi juurde minemist läbi vaatata – miks nad seda ei teinud, seda teavad vaid nad ise.
Kuidas iganes on mu õigusega nõudmisi esitada, nüüd peaks olema Riigikohtul vähemasti küllaldaselt aega kaebuse sisuliseks arutamiseks, sest pole kukil mahukaid vaidlustusi EKRElt ja vasakparteilt. Ma ei näe ka põhjust kaebuse vastuvõtmisest keeldumiseks, sest juriidiliselt on tegu kaebusega nagu iga teinegi.
Demokraatia järelpidu
Koosoleku sissejuhatuseks uurisin seekord, kuidas on nii, et valimisteenistuse juhil pole aega vastata vaatlejate päringutele, aga on piisavalt aega käia vaatlejaid meedias laimamas. Sest mida muud on see, kui mind süüdistatakse tõele mitte vastava jutu rääkimises ehk ehk rahvakeeli valetamises, aga toomata tõendeid ja seejuures ilmselt esitades ise teadlikult valeinfot e-hääletuse süsteemi põhiomaduste kohta. Valimiskomisjon tunnistas vastusena oma järelevalvavat rolli, kuid kinnitas taas endale tüüpiliselt, et nemad hindavad ainult valimistoiminguid ega tegele kõrvaliste küsimustega nagu valetav valimisteenistus. Soovitati pöörduda kohtusse ja saavutada niimoodi oma õiguste kaitse.
Arutusel olnud kaebus ise puudutab aga e-hääle vormi ja e-häälte konteinereid.
E-hääle vormi osas tõin välja, et valijarakenduse poolt koostatud e-hääled ei vasta valimiskomisjoni kehtestatud e-hääle vormile, st kuigi vorm nõuab, et hääletussedelil peab olema ära toodud haldusüksuse EHAK-kood, siis tegelikkuses on selle koha peal 0000. Sellega eksib e-hääletuse tarkvara valimiskomisjoni 10.10.2022 otsuses nr 47 kirjeldatud vormi vastu, millele vastavuse alusel tuvastatakse RKVS §60¹ lg 6 järgi kehtetuid hääli – kõik vormi vastu eksivad hääled oleks tulnud eemaldada, aga seda ei tehtud.
Kaebuse teine osa puudutab e-häälte konteinereid, mis peaks olema digiallkirjastatud, kuid praktikas on neil puudu väljad, mis peavad neil ASiC-E LT nõuete järgi olema ja mille puudumise tõttu on e-häälte konteineritel olevad digiallkirjad kehtetud. RKVS §48⁴ lg 4 järgi peavad olema hääled varustatud “e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse nõuete kohase digitaalallkirjaga” – ka digiallkirja nõuetele mitte vastavad konteinerid oleks tulnud lugemisfaasis samamoodi eemaldada.
 kehtetust kinnitab ka ametlik [Digidoc tarkvara](https://www.id.ee/rubriik/digidoc4-klient/)](https://gafgaf.infoaed.ee/images/kehtetu-digiallkirjaga-konteiner-2023.png)
Valimiskomisjon põhjendas e-häälte konteinerite kehtetuid digiallkirju algelise filosoofilise spekulatsiooniga:
“Digiallkiri ei saa olla kehtetu, allkiri kehtib alati, nagu ka inimese füüsiline allkiri. Kehtetu saab olla sertifikaat ja sellisel juhul kehtiva allkirjaga dokument, mille andmise ajal sertifikaadid ei kehtinud – allkirjastatud dokument ei kehti. Digiallkirjad ei ole kehtetud, sest digiallkirjad on antud ID kaardi või Mob-ID-ga ja sertifikaatide kehtivuskinnitus asub koos häälega valimiskastis.”
Eks ma nüüd siis laon selle Riigikohtule ette ja ütlen, et kuna küsimuse all pole seekord ainult minu enda üks hääl, mida palun lugeda vastavalt seadusele ja allumata tarkvara omavolile, siis nüüd palun lugeda ka ülejäänud 312 181 e-häält vastavalt seaduse nõuetele ja kuna küsimuse all on niivõrd suur häälte hulk, siis ilmselt pole asjakohane küsida, kas mul on kaebeõigus isiklikes huvides või vaatlejana – sest sellest sõltub kogu hääletustulemus ja valimiste usaldusväärsus.
Võita saab vaid üks
, kes sütitavas kõnes komisjonile nõudiski "kolmanda lugemise" korraldamist](https://gafgaf.infoaed.ee/images/vvk-5-aprill-2023-kaldalu.png)
Seekord panin igaks juhuks ka kaebuse teksti kirja, et palun kaebetähtaja ennistamist valimisteenistuse poolse viivitamise tõttu info edastamisel. Mulle jääb mulje, et see viivitus ei olnud mitte juhuslik, vaid sellega päris sihipäraselt püüti varjata minu eest fakte, et e-hääled ei vasta seaduse poolt nõutud vormile ega oma seaduse nõuetele vastavaid digiallkirju. Tegelikult leiaks tõendeid ka selle kohta, et viivitati just minule vastamisega, sj oletatavasti eesmärgiga takistada mind kaebust õigeaegselt esitamast.
Kas sellel kõigel on tähendus ka valimistulemuse mõttes? Raske öelda, aga EHAK-koodide vea tõttu jäi kokku lugemata kolm häält, mille lugemata jätmist vaidlustas juba Sulev Švilponis. Minu hääl jäi lugemata üldise segaduse tõttu, st selle kohta pole isegi ühtegi ametlikku selgitust ja Riigikohus ei nõustunud seda isegi mõne rea ulatuses arutama, aga vähemalt oli minu viimane hääl erinevalt ülejäänud häältest korrektse digiallkirjaga…
Ehk kui Riigikohus nüüd minu kaebust tõsiselt arutaks, siis võiks olla tulemus, et alles jääb üksainus korrektne e-hääl – ja see on minu oma. See on vist varasemaga võrreldes mõnevõrra ootamatu pööre?
Ülejäänud häälte puhul on aga küsimus, kas seaduse mõttes puudulik digiallkiri ja konteineriväline EHAK-kood võivad varjata muid manipulatsioone. Hetkel on raske ütelda, kas ja kuidas digiallkirjade ajatemplite puudumine täpselt võimaldaks midagi manipuleerida, aga kui võrrelda pabersedelitega – kui sedelil on nõutud kahest templist üks puudu, siis kuulutatakse see pikema jututa kehtetuks. Selleks pole vaja, et keegi oleks näinud, et sedeliga on midagi tehtud, vaid piisab faktist, et korrektne tempel on puudu.
Vaatame, mida Riigikohus seekord asjast arvab!
Päisepildi litsents on CC BY-NC Midjourney ja Märt Põder või sõltuvalt tõlgendusest, sj eeldatavasti doktorikraadi olemasolul intellektuaalomandi õiguses selle blogi vaikimisi litsents elik mõni muu väheste piirangutega vabakasutuslitsents. Sama litsentsiga on ka kõik ülejäänud e-hääletuse seeriat illustreerivad inglipildid.
