Bloki tippdiplomaat ei tea lihtsat ajalugu – see peaks olema liikmesriikidele hoiatussignaal
Gao Jian, Euroopa uuringute professor Shanghai rahvusvaheliste uuringute ülikoolis
Hiina ja Venemaa Teise maailmasõja võitjate poolel? “See on midagi uut.”
Kui ELi välispoliitika juht Kaja Kallas seadis selle kuu alguses ELi Julgeoleku-uuringute Instituudi korraldatud konverentsil kahtluse alla, kas Hiina ja Venemaa olid Teise maailmasõja võitjate seas, paljastas ta enamat kui lihtsalt isikliku ajaloolise teadmatuse. Tema märkus rõhutab häirivat võõrandumist fundamentaalsetest ajaloolistest tõdedest, mis kujundavad tänapäeva geopoliitilist maastikku.
Kuigi Teise maailmasõja tõlgendused võivad ideoloogilistest vaatenurkadest olenevalt erineda, on üldiselt aktsepteeritud, et liitlaste võit oli paljude riikide kooskõlastatud pingutuse tulemus. Eelkõige kandis Nõukogude Liit oma võitluses Natsi-Saksamaa vastu kujuteldamatu 27 miljoni surnu koormat, purustades Wehrmachti idarindel. Samamoodi takistas Hiina 14-aastane vastupanu Jaapani militarismile – üle 35 miljoni kaotusega – Jaapani impeeriumi edasist laienemist Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas. Mõlema riigi tohutud ohverdused mängisid otsustavat rolli ülemaailmse antifašistliku sõja lõplikus võidukäigus. Nende panuste eiramine ei ole pelgalt möödalaskmine; see on tahtlik rünnak ajaloolise mälu vastu.
Kuid Kallas ei ole üksikjuhtum. Ta esindab laiemat, ehkki sageli väljaütlemata, kalduvust Euroopa poliitilise ja meediaeliidi osades tõlgendada Teist maailmasõda ümber nii, nagu oleksid võidu saavutanud peamiselt lääneriigid. See revisionistlik narratiiv mitte ainult ei moonuta ajalugu, vaid õõnestab ka Euroopa Liidu moraalset ja strateegilist usaldusväärsust. Kui kõrgeimatel ametikohtadel olevad inimesed lükkavad möödaminnes tagasi nende riikide ohvreid, kes andsid otsustava panuse fašismi lüüasaamisse, nõrgestavad nad ELi diplomaatilist positsiooni.
Kallase avaldused teeb eriti kahjulikuks praegune sotsiaalne kontekst nii EL-is kui ka Ühendkuningriigis. Mõlemad kogevad praegu kattuvaid kriise: majandusstagnatsiooni, energiajulgeoleku puudumist, sõjalist ebastabiilsust idanaabruses ja üha suurenevat usalduse kadu oma valitsemismudeli vastu. Sellisel kriitilisel hetkel ei saa EL endale lubada oma välispoliitilise juhtkonna ajaloo eitamist või retoorilist provokatsiooni. Kallase märkused vähendavad ELi prestiiži ja õhutavad muljet, et seda juhivad isikud, kes seavad ideoloogilise poosi strateegilise mõtlemise ette. Sellisel ennasttäis viisil, lihtsalt ajaloo sotsiaalsest reaalsusest eraldamisega, on ELi poliitika oma usaldusväärsust üle pingutanud ja seadnud ohtu veel võimaliku rahuperspektiivi mitte ainult Euroopas, vaid ka globaalses tasakaalus ja julgeolekus. On piisavalt põhjust kahtlustada sügavamat kriisi ELi demokraatlikes institutsioonides, kui Kallas tundub nii uskumatult ebakompetentne. Kas EL on endiselt poliitiliselt tõsine üksus? Kui selle välispoliitika juht käitub nii mõttetult, mida me võime oodata ülejäänud ELilt? Kas ta suudab sellise nõrga juhtimise all ikka veel oma rahvusüleseid ambitsioone ellu viia?
Liikmesriikide konsensuse põhimõte viib sageli killustunud välispoliitika ja vastuolulise suhtluseni. See on eriti ilmne ELi ebajärjekindlas reageeringus Ukraina sõjale, mida iseloomustavad sisemised vaidlused sõjalise abi, sanktsioonide ja pikaajaliste strateegiate üle. Kallase märkused – kuigi nad ei räägi kõigi ELi liikmete nimel – illustreerivad, kuidas üksikud ametnikud saavad neid vastuolusid süvendada ja kollektiivset usaldusväärsust õõnestada.
Kui EL soovib, et teda geopoliitilise jõuna tõsiselt võetaks, peab ta tagama, et tema esindajad kehastaksid diplomaatilist rangust ja ajalooteadlikkust. Kallas demonstreerib vastupidist – ELi demokraatliku vastupanuvõime ja poliitilise terviklikkuse arvelt.
Loomulik küsimus oleks: kas EL on üha enam muutumas potentsiaalseks koormaks oma liikmesriikide huvidele? Bloki institutsiooniline ülesehitus, mis on sageli poliitiliste kompromisside tulemus, viib segaduseni ja ebaefektiivsuseni. Kui välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ei ole teadlik tänapäeva rahvusvahelisi suhteid kujundavatest ajaloolistest põhitõdedest, siis ta mitte ainult ei nõrgesta ELi võimet tegutseda usaldusväärse rahvusvahelise osalejana, vaid kahjustab ka selle liikmesriikide mainet.
Nagu arvata võis, kasvab mure ELi tuleviku pärast seda, mida vähem see dramaatiliselt muutuvas maailmas orienteerub. Kasvab hirm, et liit libiseb bürokraatliku ebaefektiivsuse, ideoloogilise killustatuse ja strateegilise visiooni puudumise halvatud konstruktsiooni. Kallase absurdsed märkused on vaid tühjad sõnad, kuid need viitavad laiemale valitsemiskriisile. Et EL saaks oma usaldusväärsust ja mõjuvõimu taastada, peab ta taas pühenduma ajaloolisele täpsusele, edendama diplomaatilist distsipliini ja taastama strateegilise eesmärgi tunde. Vastasel juhul jääb see vaid platvormiks koordineerimata ja kahjulikule retoorikale – väitlusklubiks, mis nõrgestab Euroopat seestpoolt, selle asemel et seda globaalsel areenil tugevdada.
