Kai Künnis-Beres räägib sigade ja resistentsuse kujunemisest

Mõtlen sigadest ja resistentsuse kujunemisest. Seda protsessi õpetatakse bioloogidele, arvan, et ka arstidele juba ülikoolis. Et tekiks resistentsus ehk vastupanuvõime haiguste, nii bakteriaalsete kui viiruslike vastu, peab isend kokku puutuma väikese koguse haigustekitajatega. Sellel teadmisel põhineb vaktsineerimine. Oleks ju väga tore kui meie farmisead oleksid resistentsed seakatku vastu, aga seda saab tekitada vaid olukorras, kus me esimese haigusjuhtumi puhul kohe kõiki sigasid ära ei tapa. Ainult sellisel moel saaks teistel sigadel või kasvõi osal välja kujuneda või avalduda resistentsus selle viiruse vastu, nii nagu pidid olema resistentsed metsikud sead Madagaskaril, kust see haigus levima hakkas. Seega võiks ju selline vaatlus/uuring kasvõi ühe lauda puhul ära teha – tänapäeval on kõik võimalused selleks ju olemas. Resistentsete isendite leidmisel saaks nende järglastest uus tulevikukari kasvatada. Kõik inimesed ei surnud ju ka katku (bakteriaalne haigus), ega kõik ei nakatunud ülinakkavasse covidisse. Näiteks meie pere ei vaktsineerinud, kuna polnud varem ka viirushaigustesse nakatunud (minu ainuke haigus mida 2. klassis põdesin oli punetised; oma lastega polnud ma ühtegi korda sinisel lehel). Käisin ühistranspordiga tööl ja et katse oleks korrektne, ei kandnud maski ega pesnud käsi – ei jäänud haigeks meist keegi. See on erand, aga ma olen kindel, et polnud ainud. Inimene ja siga on bioloogiliselt väga lähedased…Võiks ju seda resistentsuse olemasolu või kujunemist kodusigadel katsetada. Kui me need sead leiaksime ja nendega uued laudad täidaksime oleksime ju sellest haigusest pääsenud – teaduspõhine riik võiks ju proovida, mitte tuimalt eurokäske täita. Loodan, et ma selle jutuga nüüd musta nimekirja ei satu.