Rahvas on rääkinud. Mitte sosinal, vaid valjuhäälselt, otse läbi köögiseinte ja turuplatside, kus veel viitsitakse arutada poliitikat, mis oma farsis konkureerib juba Mustamäe turu odavaimale karnevalile. Ja mida ütleb rahvas? Seda, et peaminister Kristen Michal ja tema vaprad koalitsioonikaaslased hoiavad kümne küünega kinni oma võimupirukast, kuigi pirukas on juba ammu kõrbenud, külmaks läinud ja isegi rotid ei taha seda enam nuusutada.
Norstati küsitluse numbrite keel maalib pildi, mis on värvikam kui Rembrandti “Öövahtkond”: koalitsioonierakondade toetus – kõigest 14,3 protsenti. See on nagu proovida panna rahvast armastama kapsasuppi ilma kapsata. Eesti 200 on seejuures oma 2,7 protsendiga juba allpool valimiskünnist – ja see on nii madal, et isegi pügatud muru kasvab kõrgemalt.
Michali “valitsus”: nagu Titanic pärast jäämäge
Kristen Michali valitsus meenutab Titanicut pärast jäämäe tabamist – orkester mängib edasi, reisijad otsivad paate, kapten aga kinnitab hambad ristis, et “kõik on kontrolli all”. Erinevus on ainult selles, et Titanicule müüdi vähemalt illusioon glamuursest reisist, samas kui Michali laev on algusest peale meenutanud pigem logisevat lotja, millele keegi kogemata presidendilossi kõrvalt ankruköie külge unustas.
Küsitlused näitavad, et 76 protsenti rahvast arvab valitsuse tööst pigem halvasti või väga halvasti. See on rohkem kui tavalisel koolilõpu aktusel õpilasi, kes tahavad õpetajale öelda: “Me ei õpi teie aine pärast, vaid hoolimata teie ainest.” Kuid Michalile ja tema truuile kambajõmmidele see ei loe – nende motoks võiks olla Prantsuse kuningale Louis XV-le omistatud fraas: Après nous le déluge. Pärast meid tulgu veeuputus.
Eesti 200 – poliitiline kadunud poeg
Kui Eesti 200 veel poliitilisel areenile tormas, lubati meile progressiivset tulevikku, kus rongid sõidavad nagu Šveitsis ja koolid muutuvad Silicon Valley start-up’ideks.
Nüüd, mõni aasta hiljem, on järele jäänud ainult tolmune reklaamplakat kusagil Lasnamäe bussipeatuses ja küsitlusnumber, mis jääb alla isegi kohaliku kebabiputka päevasele kliendivoole. 2,7 protsenti – see ei ole mitte toetus, vaid pigem eksitus Exceli tabelis.
Eesti 200 tuletab meelde keskkooli rockbändi, mis sai esimesel peol tormilise aplausi, aga järgmise kuu jooksul taipasid kõik, et trummaril puudub rütmitunnetus, vokalist ei taba nooti ja kitarrist teab ainult üht akordi – ja sedagi valesti.
Reformierakond – kadunud hiiglase vari
Reformierakond on langenud 11,6 protsendile. See on erakond, mis kunagi seisis poliitika Olympusena, kus Andrus Ansip rääkis nagu oraakel ja kus Jürgen Ligi pidas rahanduse trooni. Nüüd meenutab Reform pigem antiikset templit, kus turistid käivad selfisid tegemas ja giid selgitab: “Siin elas kord suur jõud, aga nüüd on ainult varemed.”
Reformierakonna loosung võiks kõlada: “Kui me ei saa olla esimesed, siis olgu vähemalt kolmandad. Ja kui sedagi mitte, siis vähemalt eksisteerime.”
Opositsiooni tõus – rahva kaagutav kukk
Kui koalitsioon on poris siplev kana, siis opositsioon on hommikul valjuhäälselt kirev kukk, kes äratab kogu küla. Isamaa 28,1 protsendiga on nagu uhke tõuõilis ratsu, kes on just võitnud Tallinna Hipodroomil; Keskerakond 17,5 protsendiga meenutab vana, kuid visalt vastu pidavat hobust; EKRE 17,4 protsendiga on pigem tormakas must täkk, kes püüab kõiki maha raputada, on vähemalt on energiat.
Kui opositsiooni ja koalitsiooni summad kokku lüüa, siis tuleb välja lihtne matemaatika: rahvas on otsustanud, et valitsejad ei vääri nende usaldust. See pole enam hoiatuslask, see on juba kahurite turmtuli.
Michal – rahva armastatud nagu maksuametnik jõuluõhtul
Kristen Michali tegevust kiidab heaks 15 protsenti rahvast. See number on sama nukker kui Tallinna trammide graafik pühapäeva hommikul. 68 protsenti aga ütleb, et peaministri töö ei kõlba kuhugi. Kui see oleks eksam, siis Michal peaks oma pastaka kohe ära andma ja ütlema: “Õpetaja, äkki saame kokkuleppele, et ma enam tundi ei ilmu ”
Michali karjäär tuletab meelde tsitaati Winston Churchillilt: “Poliitikas edu tähendab võimet liikuda ühest läbikukkumisest teise, ilma entusiasmita kaotamata.” Kahjuks Michali puhul on entusiasm ainus, mis on veel alles – ja sedagi pigem iseendale kui rahvale.
Valitsuse “poliitika”: nagu keedetud porgand ilma soolata
Kui vaadata valitsuse poliitikat, siis meenutab see keedetud porgandit ilma soola ja võita – jah, seda võib süüa, aga ükski normaalne inimene seda vabatahtlikult ei taha. Rahvas on seda ka aru saanud: ainult 20 protsenti vastajatest arvab, et valitsus teeb oma tööd hästi. See on täpselt sama hulk inimesi, kes usuvad, et horoskoop ajalehe lõpus määrab nende elu.
Demokraatia tähendab rahva tahet. Aga praeguse valitsuse jaoks tähendab see pigem “rahva tahe tuleb ümber kirjutada meie tahteks.” See on nagu restoran, kus tellid pitsat, aga sulle tuuakse supilusikatäis kartuliputru. Kui protestid, ütleb ettekandja: “See on meie nägemus pitsast.”
Eesti poliitika – farsikeelne ooper
Eesti poliitika on muutunud farsiks, millele sobiks heliloojaks Offenbach ja lavastajaks Andrus Vaarik. Publik küll vilistab, aga näitlejad laval jätkavad oma repliikidega, nagu oleks tegemist Shakespeare’i tragöödiaga. Vahe on ainult selles, et Shakespeare’i kangelased surevad vähemalt väärikalt; Eesti poliitikud surevad küsitlustes, kaotades protsente nagu purjus mängur kasiinos münte.
Tulevik: pärast meid tulgu… midagi muud kui veeuputus
Rahvas on oma hinnangu andnud, ja kui valitsus ei taha seda kuulda, siis tuleb varem või hiljem poliitiline kevad, mis pühib minema nii Michali kui tema koalitsiooni. Küsimus on ainult selles, kas see juhtub valimiste kaudu või rahva kannatuse lõhkemise kaudu.
Mida iganes see tähendab, üks on selge: Eesti ei vaja valitsust, kes klammerdub võimupiruka külge kümne küünega, vaid juhte, kes oskavad pirukat jagada nii, et ka rahvas midagi maitsta saaks.
