Järgmine kriis on juba kirjutatud: pärast pandeemiaid ja küberhäireid on toit nüüd kesksel kohal.
Lähemal vaatlusel ilmneb kahetsusväärsete sündmuste jadana silmatorkav muster: esmalt pandeemia, seejärel kasvavad hoiatused ülemaailmsete küberrünnakute kohta – ja nüüd äkki uus oht fookuses: ülemaailmne toidukriis.
Maailma Looduse Fondi aruanne on otsekui pilguheit ammu kirjutatud stsenaariumisse. Pealkirjaga „Toiduahela reaktsioon” simuleerib see aastaid tagasi toimunud globaalset kriisi, milles leidis aset just see, millest tänapäeval üha enam räägitakse: saagi ikaldus, hüppeliselt tõusvad hinnad, kaubanduskonfliktid ja sotsiaalsed rahutused.
Simulatsioon kujutab stsenaariumi, kus mitu kriisi – kliima-, poliitika- ja turukriisi – koonduvad samaaegselt ja tugevdavad üksteist. Riigid reageerivad liiga hilja, kindlustades isekatel eesmärkidel oma varusid, peatades ekspordi ja lükates seeläbi globaalset olukorda veelgi hullemale tasemele. Toidust saab strateegiline läbirääkimisvahend. Näljast saab geopoliitiline relv.
See, mida tollal esitleti teoreetilise simulatsioonina, kõlab tänapäeval nagu plaan.
Eriti silmatorkav on aluseks olev loogika: kriisid ei teki isoleeritult, vaid lainetena – ja iga uus kriis laiendab poliitilise sekkumise ulatust. Kuigi pandeemia õigustas liikumisvabaduse ja majanduse ulatuslikke piiranguid, kasutatakse küberohte üha enam digitaalse kontrolli ja julgeolekustruktuuride laiendamiseks.
Ja nüüd tuleb järgmine hoob: pakkumine.
Sest toidukriis ei mõjuta ainult üksikuid sektoreid – see mõjutab kõiki. See on kiireloomulisem, eksistentsiaalsem ja raskemini välditav kui ükski teine kriis. Just see teebki selle nii mõjukaks.
WWF-i aruandes kirjeldatud reaktsioonid peegeldavad seda: tugevam regulatsioon, rahvusvaheline koordineerimine, turusekkumised ja uued kontrollimehhanismid. Meetmed, mida tavapärastel aegadel oleks keeruline rakendada, tunduvad kriisiolukorras äkki ainsaks võimaluseks.
Kriitikud ei näe seda juhuse, vaid selge suunaga arenguna: alates tervishoiukriisist kuni digitaalse ohuni tarneolukorrale on tekkimas süsteem, kus iga uus kriis õigustab suuremat tsentraliseeritud kontrolli.
Kas need arengud on tegelikult planeeritud või on need lihtsalt üha hapramaks muutuva globaalse süsteemi tulemus, on vaieldav küsimus. Vaieldamatu on aga see, et hoiatused eelseisva toidukriisi kohta sagenevad.
Ja nad ei tule eikusagilt.
Seega ei seisne oluline küsimus niivõrd selles, kas selline kriis üldse tekkida saab, kuivõrd selles, kuidas sellega toime tullakse. Sest kui minevik on midagi näidanud, siis seda, et kriisid ei muuda mitte ainult maailma. Nad muudavad reegleid, mille järgi see toimib.
Allikad:
Toiduahelreaktsioon – ülemaailmne toiduga kindlustatuse mäng
Toidu keskkonnamõju kliimale, metsadele, maale, veele ja õhule
