Järgmine PABS-voor Genfis
Šveits viib läbi tööd, WHO haldab ja rahvas saab ise arvata.
Suletud uste taga on see enamat kui lihtsalt patogeenid – see puudutab võimu, omamist ja vaikimist.
Pärast MERS-päeva Wimmises 23. oktoobril 2025 toimub PABS-läbirääkimiste järgmine voor novembri alguses Genfis. Samal ajal kui Spiezis hoitakse 37-protsendilise suremuse määraga viirust „panusena globaalsesse julgeolekusse“, arutavad WHO liikmesriigid Genfis, kuidas sellised ülekanded peaksid tulevikus automatiseeritama ja kohustuslikuks muutuma. Lühidalt: MERS-päev oli peaproov uuele patogeenidele juurdepääsu ja kasu jagamise süsteemile (PABS), mis on WHO hallatav ülemaailmne patogeenide ja nende geneetilise teabe vahetussüsteem.
Riik kui labor ja legitiimsuse allikas
Šveitsil on selles loos kahetine roll: see on nii WHO võõrustajariik kui ka globaalse kogukonna laboripartner. Spiez oli esimene BioHubi labor, mis WHO nimel elusaid patogeene vastu võttis. See, mis algas “pilootprojektina”, on nüüd PABS-süsteemiga muutumas globaalseks kohustuseks. Uus leping ei võimalda aga enam vabatahtlikku osalemist.
Liikmesriikidelt oodatakse patogeenide ja järjestuste jagamist 48 tunni jooksul – pidage meeles, et WHO-ga, mitte omaenda parlamendiga. Riikliku suveräänsuse idee, mis oli kunagi rahvusvahelise koostöö nurgakivi, on Genfis muutumas digitaalajastu eelse reliktiks. Tänane moto on: “Jaga globaalselt, jää riiklikult vait.”
Spiezis võetakse proov vastu, kataloogitakse, märgistatakse ja edaspidi peetakse seda „globaalseks omandiks“. Šveits pakub infrastruktuuri ja usaldusväärsust; WHO haldab proove, andmeid ja narratiivi. Mida avalikkus sellest teab? Praktiliselt mitte midagi. Sest mida tehnokraatlikum on teema, seda lihtsam on poliitilisest vastutusest kõrvale hiilida.
Lihtsalt kindluse mõttes, muidugi.
Kes päästab maailma ja miks anonüümselt?
Föderaalne rahvatervise amet (FOPH) on seni keeldunud vastamast küsimusele, kes peab Genfis Šveitsi nimel läbirääkimisi. Vastus saabus kaks nädalat pärast päringut, täielikult redigeeritud kujul.
Ametlik põhjendus: isikukaitse. Mitteametlik tõlge: demokraatia vältimine efektiivsuse huvides.
Kuigi Föderaalne Rahvatervise Amet (BAG) varjab nimesid, on WHO juba ammu avaldanud osalejate nimekirju, sealhulgas delegaate kõigist riikidest. Redigeerimata, tähestikulises järjekorras ja laitmatus bürokraatlikus inglise keeles. Šveits praktiseerib läbipaistvust nagu Sudoku: võid arvata, aga mine tea.
Ja nii peavad Genfis läbirääkimisi inimesed, kes ilmselt kardavad oma kaaskodanikke. Võib-olla seetõttu, et nad teavad, et asi pole tervishoius, vaid suveräänse õigusraamistiku muutmises globaalselt hallatavaks biosüsteemiks.
Või kahtlustavad nad, et see, mida müüakse kui “õiglast tulu jagamist”, on tegelikult WHO-le üldine volitus jõustada juurdepääs geneetilistele ressurssidele ja andmetele igas riigis.
Bernis nimetatakse seda usalduseks. Spiezis nimetatakse seda kuulekuseks.
PABS-süsteem ehk: omandist loobumise peen kunst
„Ligipääsu” ja „hüvede jagamise” leebe keele all peitub radikaalne kontseptsioon: riigid ei tohiks enam pidada bioloogilisi materjale, järjestusandmeid ja kõike nendest tulenevat oma omandiks, vaid pigem globaalse hüve osaks. See kõlab üllalt, kuni küsida, kes seda hüve haldab.
Vastus: WHO. Ja selle niinimetatud “süsteemipartnerid”. Nende hulka kuuluvad GAVI, UNICEF, Maailma Loomatervise Organisatsioon ja loomulikult “erasektor“.
See on uus mitme sidusrühma süsteem: riigid maksavad, korporatsioonid teenivad kasumit, vabaühendused pakuvad moraalset katet. Ja kõik õigluse nimel. Genfis nimetatakse seda “võrdsuseks”. Bernis nimetaksid nad seda maksumaksja rahastatud naiivsuseks, kui nad oleksid valmis seda mõistma.
WHO lubab, et kõik tootjad, kes neile andmetele ligi pääsevad, peavad vastutasuks pakkuma „hüvesid“: kümme protsenti oma toodangust tasuta ja veel kümme protsenti õiglase hinnaga. Aga kes defineerib „õiglast“? Täpselt: WHO. Sama organisatsioon, mis ei suutnud eelmise pandeemia ajal kusagil õiglast jaotust tagada, vaid kasutas hoopis tsükliliselt terminit „solidaarsus“.
Võib-olla ei säilita Spiez sügavkülmas mitte ainult patogeene, vaid ka kohustusi.
EL-i idee ja vastuseis sellele
WHO läbirääkimiste vahel hargneb diplomaatiline põnevik. 17. oktoobril 2025 esitas Euroopa Liit ettepaneku pealkirjaga „Juurdepääs ja vabatahtlik jagamine“. See kõlab süütult, kuid tähendab: vaba juurdepääs kõigile patogeenidele ja järjestustele, kuid vastutasuks ainult vabatahtlikud panused.
Hüvede jagamine kui moraalne pakkumine, mitte kohustus. Selle nipiga tahtis Brüssel digitaliseerida vanu koloniaalajastu piire: tasuta toorained, seekord geneetiliste andmete kujul.
See kohtas tohutut vastuseisu. Globaalse lõuna riigid ja isegi mõned ELi liikmesriigid keeldusid sellise tasakaalustamatusega nõustumast. Ilma siduva hüvitiseta muutuks PABS-süsteemist ühesuunaline tänav: andmed voolaksid põhja, patendid läände ja vastutust poleks kusagil.
WHO büroo pidi sekkuma ja esitas niinimetatud „skeleti mustandi“. See oli kitsendatud, formaalselt tasakaalustatud, kuid sisult hambutu versioon. „Võrdse vahetuse“ retoorika jäi alles, kuid tegelikkus mitte.
Šveits vaikis ilmselt. Mitte sõnagi, mitte ettepanekut ega seisukohta. Vähemalt ametlikult ei ole midagi kuulda (nagu ikka).
Ta mängib neutraalset vaatlejat, kes saab kõigest aru ja ei ütle midagi. Võib-olla seetõttu, et tema enda Spiezi mudel sobib ideaalselt ELi loogikaga: juurdepääs tagatud, kontroll loobutud, eetika pelgalt dekoratsioon.
Ekskursioon: Nagoyast Genfi – kuidas suveräänsust edasi anda
Enne kui WHO PABS-süsteemi leiutas, oli olemas Nagoya protokoll. 2014. aasta rahvusvaheline leping, mis lubas ühte: riigid säilitavad kontrolli oma bioloogiliste ressursside üle. Juurdepääs ilma nõusolekuta ja kasutamine ilma lepinguta keelatud. Lühidalt: riiklik suveräänsus oma puhtaimal kujul.
Ja nüüd, üksteist aastat hiljem, annab Šveits vabatahtlikult samad ressursid üle süsteemile, mis õõnestab just seda põhimõtet. Patogeenide ja järjestuste andmeid edastatakse WHO-le ilma, et Šveits esitaks mingeid kontrollitavaid dokumente selle kohta, kuidas nõusolek saadi või millistes kaalutlustes kokku lepiti. See neutraliseerib Nagoya põhimõtte.
See, mis kunagi oli mõeldud biopiraatluse vastase kaitsevallina, on muutumas globaalse valitsemise vabapääsuks. Mis vahe on? Varem oli vaja lepinguid; tänapäeval piisab usaldusest.
ELi 17. oktoobri 2025. aasta ettepanek süvendab seda paradoksi: see väidab end olevat Nagoya protokolli artikli 4.4 alusel „spetsialiseeritud instrumendi” staatuses, mis on erand, mis kehtib ainult juhul, kui uus süsteem ei ole vastuolus Nagoya eesmärkidega. Aga just seda see ka teeb. Ja Šveits? See vaikib ja järgib kohusetundlikult lepingut.
See on juriidiline saavutus, mida isegi Kafka oleks hinnanud: riik võib olla korraga nii lepinguosaline kui ka lepingut rikkuv pool lihtsalt sellepärast, et keegi ei tee arvutusi.
Proovist poliitikasse
Samal ajal kui Spiez kataloogib patogeene, koostab Genf eeskirju. See on uus tööjaotus: Šveits esitab andmed, WHO kirjutab reeglid. Ja avalikkus saab vaid loota, et mõlemad jäävad puhastesse kätesse.
Aga just siit iroonia algabki: kuigi PABS-i eelnõu rõhutab “riikide õigust oma bioloogilistele ressurssidele”, kohustab see neid samal ajal kohandama oma riiklikke seadusi, et need oleksid WHO süsteemiga kooskõlas.
Geniaalne juriidiline nipp: need, kes alistuvad, võivad end jätkuvalt suveräänideks nimetada.
Seega, kui järgmine läbirääkimiste voor 3. novembril Genfis algab, oleks huvitav teada, kes Šveitsi laua taga esindavad. Võib-olla needsamad nähtamatud humanitaarid, kes allkirjastasid ka BioHubi memorandumi – lepingu, mida parlament varem ei näinud, kuid mis on sellest ajast alates olnud uue globaalse mudeli kavandiks.
Või Spiez’i sõnadega öeldes: “Katse õnnestus.”
Peaproov Wimmises
„MERS-päev“ polnud juhus. See oli sümboolne poliitika oma puhtaimal kujul: Spiezi labor näitas lojaalsust, WHO väljendas tänu pressifotodega ja kindlustussektor oli entusiasmist pakatav.
Kõik läks plaanipäraselt. Ei mingeid skandaale, vaidlusi ega avalikku huvi. Lihtsalt järjekordne näide Šveitsi täppistehnoloogiast globaalse bioohutuse teenistuses.
Ja nii on Šveits, riik, mis leiutas neutraalsuse, nüüd saamas WHO globaalse biosuveräänsuse kontseptsiooni tõestuseks. Riik, mis tahab kõike õigesti teha, aga on seda tehes kaotanud silmist omaenda piirid.
Suveräänsus mustamises
Šveits esitleb end välismaailmale neutraalsuse ja sisemise ratsionaalsuse bastionina. Tegelikkuses on see pikka aega olnud globaalsete kontrollisüsteemide katsepolügoon, kus demokraatlik järelevalve eksisteerib vaid nostalgilise allmärkusena.
Esmalt unustage dokumendid, seejärel allkirjastage ja kuulutage end “suveräänseks”. Põhimõte toimib üllatavalt hästi: ei mingit infot, ei mingit desinformatsiooni. Ja igaüht, kes küsimusi esitab, peetakse töövoo häirijaks.
Võib-olla peaks Spiezi protokolli nüüdsest peale musta tindiga trükkima. See säästaks tööd.
Kes istub Genfis?
Seega, kes istub Genfis laua taga, kui WHO 3. novembril PABS-läbirääkimisi jätkab, jääb esialgu riigisaladuseks. Meie küsime. Uuesti.
Võib-olla saame seekord teada, milline Šveitsi inimkonna ja viiruste sõber kõneleb Šveitsi Konföderatsiooni nimel.
Seni on kindel vaid üks: samal ajal kui Spiez viirusi talletab, annab Bern vastutuse teistele. Aga kuidas on lood inimestega?
Võib jätkuvalt loota, et suveräänsus tähendab ühel päeval enamat kui musta laimu PDF-failis.
Aga hea uudis on see, et PDF-faile saab redigeerida. Šveitsi kodanikud mitte. Veel mitte.
