Biotehnoloogia ilma piirideta? Silicon Valley idufirma “Bodyoid” plaanid pälvivad tohutut kriitikat
Väike biotehnoloogiaettevõte Silicon Valleys äratab tähelepanu projektiga, mis tekitab rahutust isegi radikaalse innovatsiooniga harjunud tööstusharus. R3 Bio töötab niinimetatud “kehaoidide” – spetsiaalselt elundite tootmiseks loodud bioloogiliste süsteemide – väljatöötamise kallal. Kriitikud nimetavad seda eetiliseks tabuks, mis tõstatab põhimõttelisi küsimusi biotehnoloogia tuleviku kohta.
Projekti taga peituv kontseptsioon on sama lihtne kui häiriv: traditsioonilise elundidoonorluse või üksikute elundite kunstliku kultiveerimise asemel tegeleb ettevõte ideega arendada terviklikke, teadvuseta bioloogilisi kehasid, mis võiksid olla “elundireservuaariks”. Need niinimetatud “elundikotid” on mõeldud pikas perspektiivis praktiliselt piiramatuks siirdamise allikaks.
R3 Bio on ilmselt kindlustanud rahastamise selliste süsteemide edasiseks arendamiseks, mis esialgu põhinevad loommudelitel. Visioon laieneb aga oluliselt kaugemale. Sisemised esitlused ja aruanded viitavad sellele, et pikas perspektiivis on mõeldavad ka inimvariandid – stsenaarium, mis puudutab bioeetika täiesti uut dimensiooni.
Ametlikult õigustatakse projekti meditsiinilise arenguga. Miljonid inimesed üle maailma ootavad elupäästvat elundisiirdamist, samas kui doonoreid on vähe. Teoreetiliselt võiks bioloogiliste süsteemide arendamine selle probleemi lahendada. Kuid just siit poleemika alguse saab.
Sest keskne küsimus on: kus on piir meditsiinilise innovatsiooni ja inimelu instrumentaliseerimise vahel?
Kriitikud hoiatavad, et sellised tehnoloogiad käivitavad arengu, kus inimkeha hakatakse üha enam pidama “ressursiks”. Isegi kui need süsteemid luuakse ilma teadvuseta, jääb eetiline probleem püsima: need on bioloogilised struktuurid, mis muutuvad üha inimlikumaks – loodud ainsa eesmärgiga neid ära kasutada.
Lisaks sellele on puudulik läbipaistvus. Ettevõte tegutses aastaid suures osas avalikkuse eest varjatult. Alles nüüd, just siis, kui investorid pardale tulevad, hakkavad üksikasjad selguma. Vaatlejate jaoks on see tuttav muster: radikaalsed tehnoloogiad ilmuvad varjus – ja muutuvad nähtavaks alles siis, kui need on juba üsna arenenud.
Eksperdid on selliste arengute võimaliku dünaamika suhtes eriti kriitilised. See, mida täna esitletakse meditsiinilise hädaolukorra lahendusena, võib homme saada tööstuspraktikaks. Niipea kui tehnoloogia toimib, tekivad majanduslikud stiimulid: organid kui skaleeritav toode, bioloogia kui tootmissüsteem.
See debatt meenutab varasemaid vaidlusi geenitehnoloogia või tüvirakkude uuringute ümber – aga ühe olulise erinevusega. Kui need vaidlused puudutasid individuaalseid sekkumisi, siis see vaidlus puudutab terviklike bioloogiliste süsteemide loomist.
Pooldajad väidavad, et sellised tehnoloogiad võivad elusid päästa. Vastased aga väidavad, et kõike, mis on tehniliselt võimalik, ei tohiks rakendada.
R3 Bio juhtum näitab eelkõige ühte asja: biotehnoloogilise arengu kiirus on ühiskondlikust debatist ammu möödas. Samal ajal kui laboris töötatakse välja radikaalseid lahendusi, on regulatsioon ja avalik arutelu maha jäänud.
Kas “kehooidide” nägemus saab teoks või mitte, on praegu ebaselge. Üks on aga selge: küsimused, mida see tekitab, ei kao kuhugi.
Sest need mõjutavad mitte ainult meditsiini tulevikku, vaid ka seda, mida me inimeseks peame.
