Itaalia surub peale riigi kontrolli oma 300 miljardi kullareservi üle – konflikt keskpangaga eskaleerub.
Reutersi 27. novembri teatel surub Itaalia valitsus edasi seaduseelnõu, mis annaks riigile ametliku omandiõiguse kogu riigi kullavarudele. Itaalial on üle 2452 tonni kullavarusid, mis on maailma suuruselt neljas ja mille turuväärtus on hinnanguliselt umbes 300 miljardit eurot.
Neid reserve hoiab praegu Itaalia Pank, mis on eurosüsteemi institutsionaalselt sõltumatu keskpank. Valitsus väidab, et kuld on “strateegiline vara”, millele riigil peab olema juurdepääs finants- või geopoliitilise kriisi korral. Keskpank lükkab selle ettepaneku tagasi, viidates oma sõltumatusele ja märkides, et poliitiline sekkumine võib kahjustada tema rahapoliitika usaldusväärsust.
Vaidlus on plahvatusohtlik, sest see paljastab põhimõttelise pinge: kellele tegelikult kuulub riigi kuld – keskpangale või suveräänsele riigile?
Miks Itaalia tahab oma kulda tagasi
Valitsuse motiivid ulatuvad sümboolsest poliitikast palju kaugemale. Olulist rolli mängivad mitmed strateegilised tegurid:
1. Keskpanga sõltumatus takistab valitsuse sekkumist
Kuigi kullavarud on Itaalia bilansis noteeritud, ei saa valitsus neid vabalt käsutada. Itaalia Pank on aruandekohustuslik EKP, mitte valitsuse ees. Süsteemse kriisi korral – näiteks uue eurokriisi korral – poleks Roomal praktiliselt mingit otsest juurdepääsu varudele. Seadus, mis määratleks omanikuna selgesõnaliselt riigi, kõrvaldaks selle riski.
2. Võimaliku valuutareformi kaitsemeetmed
Majandusteadlased on aastaid avalikult arutanud Euroopa rahasüsteemi võimalikku ümberkorraldamist. Itaalial on üks kõrgemaid võla ja SKP suhteid ELis. Valuutareformi või euroala killustumise korral oleks kuld ainus usaldusväärne toetus riiklikule või paralleelsele valuutale.
Ilma otsese valitsuse sekkumiseta oleks Itaalia halvatud.
3. Rahvusvaheline arutelu kulla ümberhindamise üle
Ameerika Ühendriikides – sealhulgas endiste valitsusnõunike ja mõttekodade seas – arutatakse üha enam kulla võimalikku ümberhindamist , et stabiliseerida suure võlaga finantssüsteemi. Selline ümberhindamine võiks Itaalia reservide väärtust ootamatult mitmekordistada.
Rooma jaoks kujutaks see endast märkimisväärset ohtu, kui need varad ei oleks selgelt riigi kontrolli all.
4. Kullavarude võimaliku koondamise ennetamine
Brüsselis on aastaid arutatud EL-i tasandi riigivarade, sealhulgas kulla, kasutamist ühiste võlainstrumentide tagatisena. Sellised programmid nagu taastefond on näidanud, kui kiiresti vastutusstruktuurid võivad muutuda.
Itaalia soovib selgete omandiõiguste kehtestamise abil takistada oma kullavarude hilisemat kasutamist EL-i tagatisena.
5. Globaalne geopoliitiline areng
Samal ajal kui USA, Hiina ja Venemaa suurendavad oma kullavarusid või kasutavad neid strateegiliselt, oleks Itaalia jaoks ohtlik, kui selle ainus reaalne majandusvara oleks riikideülese kontrolli all. Kulda nähakse taas geopoliitilise võimuinstrumendina.
Itaalia valitsus ei taha saada ainsaks suureks kullaomanikuks, kellel praktiliselt puudub juurdepääs sellele.
Mida Reuters paljastab – ja mida see tähendab
Reutersi raport näitab selgelt:
asi ei ole kulla müümises. Asi on omandiõiguses, võimus ja suveräänsuses.
Brüsseli vaikimine selles küsimuses on tähelepanuväärne. Riiklike kullareservide omandistruktuuri sekkumine mõjutab otseselt eurosüsteemi arhitektuuri. Rooma ja Itaalia Panga vaheline konflikt võib luua pretsedendi, mis julgustab teisi ELi liikmesriike astuma sarnaseid samme.
Seega pole vaidlus mitte ainult sisepoliitiline küsimus, vaid ka geopoliitiline hoiatuslöök: riikide valitsused hakkavad valmistuma võimalikeks struktuurilisteks häireteks ülemaailmses finantssüsteemis.
Kokkuvõte
Itaalia teod ei ole isoleeritud poliitiline samm, vaid osa suuremast strateegilisest trendist. Riigid kindlustavad oma reaalvara, samal ajal kui võlatase kasvab, geopoliitilised pinged eskaleeruvad ja eurosüsteemi tulevik on endiselt ebakindel.
Itaalia valitsus on tunnistanud, et kriisi ajal ei ole kuld pelgalt finantsvara, vaid riikliku võimekuse küsimus.
See, kes kontrollib kulda, otsustab lõpuks valuuta tuleviku – ja riigi suveräänsuse.
