Pühapäeval tähistame isadepäeva, mille tõelise tähenduse mõtestamist praegune segane aeg meilt nõuab. Oleme jõudnud ideoloogiaajastusse, kus kõik kodu, armastuse ja loomulike inimsuhetega seonduv näib olevat otsekui tabu. „Miks eesti mehed lapsi ei taha?“ arutlevad erinevad peavoolu ja nurgatagused meediakanalid, tuues välja kümneid põhjuseid, miks laste saamine pole meeste hulgas soositud, nagu muuseas staarihaigust põdevate naistegi hulgas. Ajuti tundub, et pere on meie liberaalkommunistlikku maailmavaadet fännava avalikkuse jaoks atraktiivne üksnes siis, kui selle moodustavad kaks meest või kaks naist, aga mees ja naine – no laske ikka olla! Ja siit algabki see rahvusliku allakäigu spiraal, kus selleks, et riigiasutustes maksta palka rohemudijate armeele, tuleb vähendada paljulapseliste perede toetusi ja kehtestada uusi, tavainimesi koorivaid makse või mõnitada õiglast palka nõudvaid õpetajaid lausa peaministri tasemel. See on hetkel Eestis valitsev mentaliteet, millele vaatamata meie tublid isad ja emad peavad kasvatama lapsi, suutmata mõista, miks on meie perede vajadused vähem olulised, kui ükskõik kust või milleks siia saabunud pagulaste piiritundetu toetamine.
Ent isadepäev ei hooli poliitilisest mudatasemest ning perekondlikku õnne, isadust ja emadust alavääristavast liberaalsest ideoloogiast, toimides pereväärtuste toetamise ja normaalse seksuaalse sättumuse hindamise päevana.
Äärmusliberaalses paradiisis on mehe koht köögis või pesumasina juures, sest soorollidest kõnelevad vaid tagurlased. Ometi tahaks uskuda, et rahva terves kollektiivses mälus on isa siiski eeskätt pere kaitsja ja hoidja, et mees ja naine jagavad koos vastutust, mida laste kasvatamine endast kujutab.
Eesti isa on tänu taevale veel suhteliselt maskuliinne ja terane kuju, kes armastab oma naist ja temaga saadud lapsi ning mõtleb sellele, kuidas tänu reformierakonna hoolitsusele majanduslangusesse uppuvas riigis oma lähedastele inimväärset äraolemist võimaldada. Samal ajal kui keegi Kaja Kallas kutsub üles püksirihma pingutama ning vähemaga läbi ajama, panevad meie isad koos emadega pead tööle ja otsivad võimalusi rohkem teenida, et lisaks igapäevasele peatoidusele võimaldada perele ka meelelahutust, ühiseid spas käike ja kordki aastas reisi lõunapäikese alla. Kas seda on siis palju tahetud?
Meie isad on põhijoontes tublid ja ei põlga peale väsitavat tööpäeva ära lastega mängimist, naisega ühiselt kodutööde tegemist, pere seltsis vaba aja veetmist, kõike seda, mis muudabki elu elamisväärseks. Rõõm lastest, kooselust armastatud naisega – need on väärtused, mida meie isad oskavad hinnata ning tänu sellele on meil veel nii arvukalt õnnelikke ja endaga hakkama saavaid peresid.
Aeg on muutusteks siin Eesti riigis, et äpardunud koalitsiooni ebaõnnestunud inimkatsed ei rikuks meie elu, ei võtaks meilt armastust ja tulevikuusku. Mõelgem sellele isadepäeval, kui on õige aeg nautida perega koosolemist. Isadus on ihaldusväärne privileeg, tunda end täisväärtusliku inimesena ning selle nimel tasub loobuda mugavast äraolemisest, võttes enda õlule vastutuse magusa koorma. Head isadepäeva Eesti pered! Olge hoitud!
