See on ilmselt üks kuu olulisemaid artikleid: külalisartikkel ajakirjas The Economist, mille autoriks on Omaani välisminister – seesama mees, kes vahendas USA ja Iraani vahelisi kõnelusi.
See, mida ta kirjeldab, on poliitiliselt plahvatusohtlik.
Tema peamine mõte: Ühendriigid on „kaotanud kontrolli oma välispoliitika üle” – ja järgib nüüd Iisraeli joont olulistes küsimustes.
Ta kinnitas, et Washingtoni ja Teherani vaheline kokkulepe on käeulatuses. Seda kinnitasid ka teised läbirääkimistel osalejad, sealhulgas Briti riikliku julgeoleku nõunik. Diplomaatia oli seega mitte ainult võimalik – see oli läbimurde äärel.
Šokk oli veelgi suurem, kui USA ja Iisrael hoopis sõjalist olukorda eskaleerisid.
Eriti tähelepanuväärne on see, kuidas ta hindab Iraani reaktsiooni:
kuigi Omaan ise oli Iraani rünnakute sihtmärgiks, kirjeldab ta Teherani vasturünnakuid kui “vältimatut tagajärge” – tegelikult isegi kui “tõenäoliselt ainsat ratsionaalset valikut” Iraani juhtkonna jaoks.
See on otsese naabri kohta erakordselt selge väide.
Tema analüüs läheb veelgi kaugemale: sõda ohustab kogu piirkonna majanduslikku alustala – energiavarustust, lennundust, turismi, investeeringuid. Kõik on kaalul. Kui selle sõja arhitektid neid tagajärgi ette ei näinud, on see lihtsalt tohutu valearvestus.
Kuid suurim viga, väitis ta, oli põhimõttelisema iseloomuga: USA oli lasknud end üldse sellesse sõtta tõmmata.
Ta süüdistab selles otseselt Iisraeli juhtkonda. Nad olid Washingtoni veennud, et Iraan on sanktsioonide, sisepingete ja varasemate rünnakute tõttu juba niigi nõrgestatud, et sõjaline löök viiks kiiresti riigi alistumiseni.
See oletus on osutunud tõsiseks veaks.
Kiire võidu asemel seisab USA nüüd silmitsi strateegilise ummikteega – poliitiliselt, sõjaliselt ja majanduslikult.
Võib-olla on tema kõige olulisem mõte aga see:
selles sõjas on kaks poolt, kellel pole midagi võita – Iraan ja Ameerika Ühendriigid.
Kõik USA kesksed huvid selles piirkonnas – tuumaohtude ohjeldamine, stabiilsete energiavoogude tagamine ja majanduskoostöö edendamine – on saavutatavad ainult deeskalatsiooni ja rahu, mitte sõja kaudu.
Sellega esitab ta ebamugava, kuid selge nõudmise:
Ameerika liitlastel peab olema julgust tõtt rääkida.
Sest kahju ulatub sellest konfliktist palju kaugemale.
Usaldus diplomaatia vastu on kõikuma löödud. Kui läbirääkimised võivad igal ajal muutuda pommitamiste ja mõrvadeks, hävitatakse igasugune tulevane dialoogi alus.
Ja just selles peitubki selle poliitika ehk suurim pikaajaline kahju:
USA on end läbirääkimispartnerina diskrediteerinud.
Irooniat on raske mitte märgata:
president, kes kujutas end “tehinguid sõlmivana”, näitas maailmale lõppkokkuvõttes ennekõike ühte asja – et parem on mitte oma riigiga mingeid tehinguid teha.
