Iraani sõda neljandal nädalal: ähvarduste, läbirääkimiskatsete ja Iraani sihikindluse ummikseis.
Järgnev artikkel on väga detailne ja analüütiline, mis võtab kokku, asetab konteksti ja laiendab DropSite Newsi teisipäevahommikuse otseülekande transkripti. See uurib USA-Iisraeli sõja praegust dünaamikat Iraani vastu, Iraani seisukohta läbirääkimistel, vahendajate rolli, olukorda Iraagi Kurdi piirkonnas ning seotud teemasid, nagu Kuuba ja mõrvatud ajakirjaniku Hossam Shabati mälestus. Artikkel põhineb rangelt transkriptil, mida täiendab käimasoleva konflikti kontekst (sõda alates 28. veebruarist 2026) ning peegeldab DropSite Newsi kriitilist ja sekkumisvastast vaatenurka.
USA-Iisraeli sõda Iraani vastu, mis algas 28. veebruaril 2026 ulatuslike pommitamiste ja Iraani juhtide – väidetavalt isegi kõrgeima juhi ajatolla Khamenei – mõrvadega, on sisenemas uude ja ettearvamatusse faasi. DropSite Newsi otseülekandes, mida modereerib Ryan Grimm, analüüsivad olukorda Jeremy Scahill, Murtaza Hussain, ajakirjanik Alexis Daloumis (Sulaymaniyah’s) ja Iraani ekspert Trita Parsi Quincy Instituudist. Tekkiv pilt on USA improvisatsiooni, Iisraeli eskalatsiooniloogika ja Iraani strateegilise kannatlikkuse kombinatsioon. Iraanlased näevad konflikti eksistentsiaalse ellujäämisvõitlusena, mida nad on 47 aastat oodanud – ja milleks nad on paremini ette valmistunud kui nende vastased.
Steve Witkoff Islamabadis: Läbirääkimised või pelgalt fassaad?
Otseülekande keskseks teemaks on Trumpi eriesindaja Steve Witkoffi reis Islamabadi. Aruannete kohaselt üritab Pakistan (koos Egiptuse ja Türgiga) vahendada otsekõnelusi USA ja Iraani vahel. Witkoff olevat võtnud sõnumi teel ühendust Iraani ametnikega, sealhulgas välisminister Abbas Araghchiga – vastust saamata. Iraanlased ignoreerisid sõnumeid, mis ärritas Valget Maja: see ründas DropSite Newsi kui “jälestusväärset” ja üritas narratiivi väänata, väites Axiosele ja Barak Ravidile, et iraanlased kerjavad.
Jeremy Scahilli teatel kinnitavad iraanlased Teherani allikatest: „Iraanlased lihtsalt kinnitavad oma seisukohta – relvarahu ei ole võimalik ilma igakülgsete garantiideta. Nende hulka kuuluvad:“
- Regionaalne relvarahu (Liibanon, Iraak, Iraan)
- Pikaajalised turvagarantiid edasiste rünnakute vastu
- Kahjustuste parandus
- Sanktsioonide tühistamine
Igasugune arutelu Iraani ballistiliste rakettide programmi üle on välistatud. Selle asemel kavatseb Teheran väidetavalt tootmist laiendada, väites, et raketid on osutunud tõhusaks heidutusvahendiks – hoolimata USA väidetest, et programm on “hävitatud”. Trump kõigub “me lõpetame selle varsti” ja ähvarduste vahel pommitada kogu Iraani elektrivõrku, kui Hormuzi väina 48 tunni jooksul ei avata. Iraanlased vastasid Iisraeli ja Pärsia lahe (energiainfrastruktuuri) potentsiaalsete sihtmärkide kaartidega, näidates, et nad on endiselt võimelised rünnakuid tegema.
Scahill kahtlustab, et Trump tõlgendas Iraani vastumeelsust rünnata energiainfrastruktuuri („me ei ründa esimesena“) ümber „läbimurdeks“ ja kuulutas välja viiepäevase moratooriumi. Iraanlased aga eitasid igasuguseid otseseid läbirääkimisi ja süüdistasid Trumpi turgude manipuleerimise katsetes. Isegi väidetav „Iraani salaametnik“, kellega Trump väidab end rääkinud olevat (võimalik, et parlamendi spiiker Qalibaf), lükati Iraani poole poolt tagasi kui valeuudist.
Iraani poolel toimuv dünaamika: Pärast 2025. aasta juuni pöördepunkti (12-päevane sõda) ja mõrvu on Iraani institutsioonid loobunud „proportsionaalsete, koreograafiliste vastuste“ strateegiast. Varem paindlikud tegelased nagu Ali Larijani on tapetud. Nüüd on valdav arusaam, et USA ja Iisrael mõistavad ainult jõu keelt. Teheranis paanikat pole – Iraani valulävi on kõrgem kui Pärsia lahe riikidel, Iisraelil või Trumpil. Iraanlased näevad Trumpi kimbatuses: ta vajab „võitu“, kuid ei saa seda sundida ilma enda jaoks tohutute kuludeta riskimata.
Scahill hoiatab ka võimaliku lõksu eest: varasemad „läbirääkimiste” etapid olid ettekäändeks ulatuslikuks eskalatsiooniks („kõrbenud maa”). Iraani poliitikute vastane mõrvapoliitika (nagu on kirjeldatud poliitilises artiklis) õõnestab igasugust usaldusväärsust – kes ikka veel peaks läbirääkimisi partneriga, kes tapab läbirääkijaid?
Kurdi kaart: psühhoteraapia, reetmine ja realistlik vaoshoitus
Alexis Daloumis annab Sulaymaniyah’s (PUK-i kontrolli all olev Iraagi Kurdistani piirkonna idaosa) teada kuulujuttudest kurdide-Iraani sissetungi kohta Iraani. DropSite News lükkas sellised teated (sealhulgas Iisraeli allikatest pärinevad) varakult ümber, nimetades neid surve avaldamiseks mõeldud psühholoogilisteks operatsioonideks. Daloumis ei märka kurdide seas sõjapalavikku. Piirkond on lõhenenud: Erbil (KDP/Barzani) ja Sulaymaniyah (PUK/Talabani). Bafel Talabani väljendas Fox Newsis ettevaatlikku valmisolekut, kuid tõi põhjuseks massiliste ülestõusude puudumist, režiimi nõrkust ja garantiisid.
Ajalooline kontekst: Kurdid – suurim kodakondsuseta rühmitus – on sajandeid ära kasutatud ja reedetud (Anfali veresaunad, Süüria 2025 jne). Sellised rühmitused nagu PJAK (suurima sõjalise võimekusega pešmergad) ajavad „kolmandat teed“: ei USA/Iisraeli ega režiimiga. Nad valmistuvad oma kogukondade kaitsmiseks kaose puhkemise korral – kuid nad ei taha seda ise algatada. Isegi militantsemad rühmitused (nt need, kes Iisraelile kaasa elavad) tunnevad ära „hiirelõksu“ ja ootavad selgeid märke režiimi kokkuvarisemisest.
Iraani rünnakud tabasid Erbili rängemalt (USA kohaloleku tõttu), Sulaymaniyah’d vähem. Hiljuti hukkus kuus Peshmerga võitlejat. Kurdid mäletavad USA reetmist ja keelduvad olema “palgatud relvastatud isikutena” kasutusel. Murtaza Hussain näeb seda USA poliitika institutsionaalse allakäiguna: meeletu improvisatsioon pikaajalise planeerimise asemel, ähvardused ilma igasuguse reaalse võimuta (“olete meiega või meie vastu” Barzanile).
Majanduslik reaalsus: sõda toob Iraanile kaasa faktilise sanktsioonide leevendamise.
Trita Parsi analüüsib energiaküsimust: enne sõda eksportis Iraan päevas veidi alla 1,1 miljoni barreli naftat umbes 47 dollari eest (pärast sanktsioonide tõttu tehtud 18-dollarist allahindlust). Nüüd eksportis see 1,5 miljonit barrelit hinnaga 110 dollarit (ainult 2–4 dollari suurune allahindlus), lisaks suurenenud naftakeemiatoodete müük laiematele turgudele ja uued maksemehhanismid, mis mööduvad AÜE-st. Sõda on Iraanile sisuliselt sanktsioone leevendanud – ootamatu mõju, mis muudab Teherani vähem läbirääkimisaltivaks, kui sanktsioone ametlikult ei tühistata.
Parsi hoiatab: Iraan kontrollib Hormuzi väina valikuliselt ja võib selle eskalatsiooni korral (nt rünnak energiarajatistele) täielikult sulgeda. USA maapealne operatsioon (nt Kharki saarel) või dessantrünnak oleks riskantne. Mattis hoiatas: Iraan “võidaks” sõja, kui ta lõpuks väina kontrolliks. Trump vajab oma baasi jaoks langevaid naftahindu; iga eskalatsioon lühendab tema võimaluste akent.
Iraan ei talu enam iga kuue kuni kaheksa kuu tagant „muruniitmist“. See nõuab sanktsioonide leevendamise kaudu tõelist heidutust. Parsi näeb läbirääkimisi kõige tõenäolisema stsenaariumina – stsenaariumina, mida Trump saaks võiduna müüa (Iraani sõjalise võimekuse langus, juhtide tapmine, teede taasavamine). Aga kui ta selle „võiduhetke“ maha magab, ähvardab madala intensiivsusega „igavene sõda“ tema presidendiameti hävitada.
Pärsia lahe riigid (GCC) on Iraani rünnakute pärast nende territooriumidele ja USA baasidele maruvihased. Mõned nõuavad režiimivahetust. Pikas perspektiivis peab aga geograafia võidule pääsema: USA lahkub ja vastastikune sõltuvus Iraanist on vajalik. Iraan omakorda ei tohi ignoreerida sõjajärgset korda.
Kuuba: järjekordne peatükk USA sanktsioonide terroriaktides
Ryan Grimm annab oma Kuuba reisist aru: USA naftaimpordi blokaad (peaaegu kolm kuud pärast Venezuela sekkumist) põhjustab ulatuslikke elektrikatkestusi, toidupuudust ja koormust tervishoiusüsteemile. Haiglad seavad esikohale generaatorid; õed pumpavad elektrikatkestuse korral käsitsi õhku imikute ventilaatoritesse. Päikeseenergia (üle 20%) leevendab kriisi, kuid kokkuvarisemine süveneb. Turismi vähenemine eurooplaste viisakaristuste tõttu süvendab olukorda. Grimm vastandab seda USA meedia keskendumisega “kasulikele idiootidele” nagu Hassan Piker – tsiviilelanikkonna kannatuste asemel.
Hossam Shabati mälestamine: ajakirjandus rünnaku all
Otseülekanne lõpeb Sharif Abdel Kouddousi austusavaldusega Palestiina ajakirjanikule Hossam Shabatile, kelle Iisrael mõrvas droonirünnakus Beit Lahias aasta tagasi (24. märtsil 2025). 23-aastane Shabat, Al Jazeera korrespondent ja DropSite’i kaastööline, jäi Põhja-Gazasse, kajastades kõrbenud maad ja keeldudes vaigistamast vaatamata ohvrite nimekirjadele ja surmaähvardustele. Iisrael hooples avalikult. Tema viimane artikkel ja testament kutsusid üles: “Ärge lõpetage Gazast rääkimist… enne, kui Palestiina on vaba.”
Kokkuvõte: keiserlik dekadents või strateegiline tupiktee?
DropSite’i voog loob pildi USA poliitikast, mis kõigub maffialaadsete ultimaatumite, improviseeritud ähvarduste ja ideoloogilise sidususe puudumise vahel. Iraanlased kasutavad ära asümmeetriat ja tolerantsi piire; kurdid keelduvad kahuritoiduks kasutamisest; paradoksaalsel kombel rikastab sõda Teherani majanduslikult. Paul Craig Roberts ja teised kriitikud näevad seda kui imperialistliku arhitektuuri langust, mis ei suuda enam Lähis-Ida kontrollida ilma iseennast kahjustamata.
Kas läbirääkimised Islamabadis või mujal õnnestuvad, jääb veel näha. Selge on see, et hinnad tõusevad – nii piirkonna, maailmamajanduse kui ka Ameerika Ühendriikide usaldusväärsuse jaoks. Iraanlased on näidanud, et nad ei anna alla. Küsimus on selles, kas Washington ja Iisrael lepivad sellega või järgnevad edasised eskalatsioonid (sealhulgas tuumasõja oht). Otseülekanne kutsub üles skeptitsismile ametlike narratiivide suhtes ja rõhutab, et ilma tõelise diplomaatia ja garantiideta ei lõpe see sõda ei kiiresti ega puhtalt.
