Samal ajal kui avalikkuse tähelepanu on keskendunud Donald Trumpi ähvardustele Iraani vastu ja tema hiljutisele kohtumisele Benjamin Netanyahuga, võib kulisside taga toimuda hoopis teistsugune areng. Ajakirjanik Pepe Escobari ja tema kolleegi “Mr. Z” erisaates esitatud teabe kohaselt on Pakistan viimastel päevadel pidanud Washingtoni ja Teherani vahel intensiivseid vahendusläbirääkimisi. Saade põhines Escobari sõnul äsja usaldusväärsetest allikatest saadud luureraportil.
Kui see teave peaks kinnitust leidma, oleks see esimene tõsine diplomaatiline samm pärast USA, Iisraeli ja Iraani vahelise sõja ulatuslikku eskaleerumist.
Sõda näib nihkunud läbirääkimiste laua taha.
Pepe Escobar kirjeldab praegust olukorda tähelepanuväärse avaldusega:
Sõda võib nüüd liikuda lahinguväljalt tagasi läbirääkimiste laua taha – aga mitte Ameerika, vaid Teherani tingimustes. Läbirääkijate sõnul on Iraan põhimõtteliselt nõustunud läbirääkimiste jätkamisega, kuid üksnes enne eskaleerumist koostatud vastastikuse mõistmise memorandumi (MoU) eelnevalt kokkulepitud 14 punkti alusel.
Just siin näeb Escobar olulist erinevust.
Washington soovib alustada läbirääkimisi nõudmistega Iraani tuumaprogrammi osas.
Teheran lükkab selle kategooriliselt ümber.
Iraani käsk on selge
Luurearuande kohaselt nõuab Iraan läbirääkimiste kindlat järjekorda.
Tuumaprogramm ei ole esmatähtis. Esiteks tuleb tegeleda sõja tagajärgedega.
Escobari sõnul on Iraani prioriteedid järgmised:
- uus ohutus- ja kontrollsüsteem Hormuzi väina jaoks koos Omaaniga,
- Ameerika blokaadi lõpetamine,
- Iraani külmutatud varade vabastamine
- Sanktsioonide leevendamine
- Alles seejärel algavad arutelud tuumaprogrammi üle.
Ameerika seisukoht on seevastu peaaegu peegelpilt. Washington nõuab esmalt tuumamööndusi ja soovib majanduslikke järeleandmisi teha alles pärast Iraanile tehtud järeleandmisi.
Escobar usub, et see kontseptsioon on juba läbi kukkunud, sest Iraan ei tee enam mingeid tuumajäreldusi.
Pakistanist saab otsustav vahendaja.
Vestluspartnerite sõnul on Pakistan kogu arengu keskmes.
Kuigi lääne meediakanalid nimetavad vahendajateks enamasti Omaani või Katari, väidab Escobar, et Pakistan on viimastel päevadel vahendanud praktiliselt ööpäevaringselt. Väidetavalt on toimunud mitu kõrgetasemelist kohtumist Pakistani ja Iraani valitsusametnike vahel.
Muuhulgas edastas Pakistani siseminister Mohsin Naqvi Iraani juhtkonnale Pakistani feldmarssali Asim Muniri isiklikud sõnumid.
Samal ajal peeti kontakte parlamendi presidendi Mohammad Bagher Ghalibafi, välisminister Abbas Araghchi ja teiste Iraani tippjuhtidega.
Escobari sõnul olid mõlemad valitsused diplomaatilise protsessi juurde naasmise ettevalmistamiseks pidevalt ühenduses olnud.
Väidetav salajane kohtumine Rawalpindis
Eriti plahvatusohtlik on väide kohtumise kohta, mida pole veel avalikult kinnitatud.
Saate teatel kohtus Ameerika delegatsioon esmaspäeval Pakistanis Rawalpindis feldmarssal Asim Muniriga.
Rawalpindis asub Pakistani peakorter ja seda peetakse Pakistani relvajõudude tegelikuks närvikeskuseks.
Vestluses osalejate sõnul sai see kohtumine teoks Ameerika asepresidendi J. D. Vance’i algatusel.
Washington on palunud Pakistanilt abi Iraani läbirääkimiste laua taha toomiseks.
Ameerika sõnum oli väidetavalt midagi sellist:
- Pommirünnakud peatataks ajutiselt.
- Nad tahavad uuesti läbi rääkida.
- Pakistan peaks Teherani veenma tagasi pöörduma.
Seejärel lasi Asim Munir kirjutada Iraani juhtkonnale isikliku kirja, mis edastati isiklikult diplomaatiliste kanalite kaudu.
Miks just nüüd, kõigi aegade peale?
Escobari sõnul ei ole diplomaatiline initsiatiiv märk Ameerika tugevusest.
Vastupidi. Ta väidab, et JD Vance ja kindral Dan Caine andsid eelmisel nädalal Washingtonis Donald Trumpile kiireloomulise ülevaate edasise eskaleerumisega kaasnevatest sõjalistest riskidest.
Vestluspartnerite sõnul on Iraani vasturünnakud näidanud, et Teheranil on nüüd äärmiselt täpsed võimed rünnata Ameerika sihtmärke Lääne-Aasias.
See on sundinud Washingtoni vähemalt ajutiselt diplomaatiat ümber hindama.
Rahuläbirääkimisi ei toimu
Escobar rõhutab otsesõnu, et rahuläbirääkimistest ei saa praegu rääkida. Ta kirjeldab praegust olukorda pelgalt kui “läbirääkimiste pausi”.
Poliitilist lahendust saab kaaluda alles siis, kui Washington hakkab täitma varasemas memorandumis juba kokkulepitud kohustusi. Kuni selle ajani püsib sõjaline olukord pingeline.
Iraan ei hülga diplomaatiat.
Saate teine põhipunkt on see, et Iraan ei lükka diplomaatiat põhimõtteliselt tagasi.
Teheran lükkab tagasi ameeriklaste dikteeritud läbirääkimised. Escobari sõnul on seda seisukohta viimastel nädalatel korduvalt kinnitanud nii Iraani sõjaväelised kui ka poliitilised esindajad.
Diplomaatia on võimalik ainult vastastikusel austusel põhinevalt. Samal ajal säilitab Iraan täielikult oma sõjalised valikud.
Turvagarantiid kui võtmetähtsusega
Allikate sõnul on üks olulisemaid küsimusi potentsiaalse Iraani delegatsiooni turvalisus. Kui läbirääkimised Islamabadis peaksid tegelikult toimuma, oleks Pakistan valmis rakendama erakordselt ulatuslikke turvameetmeid.
Esitatud teabe kohaselt hõlmas see järgmist:
- Iraani delegatsiooni sõjaväe saatja
- Pakistani relvajõudude täielik kaitse
- ulatuslik õhuseire,
- Täiendavad turvagarantiid kogu läbirääkimiste vältel.
Escobar ja tema kolleeg väidavad samuti, et Pakistani luureagentuurid usuvad jätkuvalt, et Iisraeli võimud võivad proovida saboteerida võimalikke läbirääkimisi.
See on ka põhjus, miks Teheran eelistab läbirääkimiste pidamise kohana selgelt Islamabadi Euroopa linnadele nagu Genf või teised lääne linnad.
Väike diplomaatiline avamine
Escobar osutab ka huvitavale muutusele iraani keeles.
Läbirääkimistele kategoorilise eitamise asemel võiks tulevikus kasutada selliseid termineid nagu….
- kaudsed konsultatsioonid,
- tehnilised arutelud,
- Raamiläbirääkimised
- Rakendusdialoogid
ilmuma. Tema hinnangul viitaks see sellele, et kõnelused kulisside taga juba toimuvad, kuigi Teheran ametlikult uutest läbirääkimistest ei räägi.
Kokkuvõte
Kui Pepe Escobari esitatud teave on täpne, võib peagi toimuda märkimisväärne diplomaatiline pööre. Selle teabe kohaselt ei dikteeri läbirääkimislaua taha naasmise tingimusi mitte Washington, vaid Teheran.
Pakistan tegutseks olulise vahendajana ja esimest korda pärast eskaleerumise algust võtaks endale keskse rolli kahe poole vahel.
Samal ajal rõhutavad Escobar ja tema vestluskaaslased korduvalt, et see on vaid väga lühike diplomaatiline aken. Kas see viib tegelike läbirääkimisteni või eskaleerub olukord uuesti, jääb täiesti lahtiseks.
Tema vaatenurgast on üks asi aga kindel: sõjaline olukord on ilmselt sundinud Washingtoni taas diplomaatiale toetuma, vähemalt ajutiselt – aga Iraani dikteeritud tingimustel.
