Hiljutises intervjuus analüüsib endine CIA ohvitser ja luureanalüütik Larry Johnson eskaleeruvat vastasseisu Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahel. Johnson jõuab tähelepanuväärse järelduseni: hoolimata õhurünnakutest, sanktsioonidest ja sõjalisest survest ei ole USA veel oma strateegilisi eesmärke saavutanud. Selle asemel leiab Washington end üha enam olukorrast, kus vastasseisu tegelikeks tagajärgedeks on majanduslik kahju, geopoliitiline isolatsioon ja globaalse mõju kaotus.
Rünnakud Bandar Abbasile – pigem sümboolsed kui tõhusad?
Arutelu lähtepunktiks on hiljutised Ameerika rünnakud Bandar Abbasi sihtmärkidele.
Kuigi USA Keskväejuhatus väidab, et hävitas raketi- ja droonibaase, juhib Johnson tähelepanu sellele, et Iraani võimud teatavad vaid väikesest tabamusalast, kus märkimisväärset kahju ei tekkinud.
Tema jaoks näitab olukord ennekõike ühte: Ühendriigid tahab avaldada survet, kuid samal ajal väldib otsest eskaleerumist.
„USA torkab Iraani rinda, aga kui Iraan vastu lööb, siis nad taanduvad,“ kirjeldab Johnson praegust olukorda.
Tema arvates oli Iraani raketirünnak Kuveidi USA õhuväebaasile tahtlikult kavandatud hoiatussignaalina, mitte katsena hävitada Ameerika lennukeid või sõdureid. Mõlemad pooled tasakaalustavad praegu sõja ja rahu vahel.
Läbirääkimised on ebakindlal pinnal.
Lääne meediakanalid teatavad korduvalt, et Washingtoni ja Teherani vaheline uus leping on peaaegu lõpule viidud.
Johnson on märksa skeptilisem.
Ta juhib tähelepanu sellele, et Iraani nõudmised on kuude kaupa muutumatuna püsinud:
- Iraani külmutatud varade vabastamine
- Naftasanktsioonide tühistamine
- Iisraeli sõjaliste operatsioonide lõpp Gazas ja Liibanonis
- Iraani kontrolli tunnustamine Hormuzi väina üle
Ükski neist nõudmistest pole seni täidetud.
Samal ajal kehtestasid Ühendriigid Iraani lennufirmade vastu uued sanktsioonid.
Johnsoni jaoks ei ole see märk kompromissivalmidusest, vaid hoopis vastupidi.
Seetõttu eeldab ta, et Donald Trump võib potentsiaalsed läbirääkimised taas rööpast välja viia niipea, kui nõutakse olulisi järeleandmisi.
Tegelik pommuudis on stagflatsioon.
Endine CIA analüütik usub, et suurim oht ei peitu mitte lahinguväljal, vaid majanduses.
Kui Hormuzi väina ümbritsev ebakindlus püsib, on tõenäoline inflatsiooni ja majanduslanguse segu – klassikaline stagflatsioon.
Energiahindade tõus suurendaks tootmiskulusid kogu maailmas.
Samal ajal vähendaksid ettevõtted investeeringuid ja koondaksid töökohti.
Johnson hoiatab, et see areng võib mõjutada mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid kogu maailmamajandust.
“Inimesed kaotavad oma töökohad ja samal ajal peavad maksma kõrgemaid hindu. See on surmav kombinatsioon.”
Pooljuhtide kriis kui alahinnatud oht
Johnson juhib erilist tähelepanu tegurile, mis on seni vähe avalikkuse tähelepanu pälvinud: heelium.
Tema sõnul on Pärsia lahe kriisi tõttu turult kadunud suur osa ülemaailmsest heeliumivarust.
Sellel on otsene mõju kiibitööstusele.
Eelkõige sõltuvad Taiwani tootjad heeliumist.
Hiinal seevastu on endiselt piisavad kogused ja ta on isegi oma tootmist laiendanud.
Tulemus:
- pooljuhtide hinnatõus
- nutitelefonide kõrgemad hinnad
- kallimad arvutid
- Kogu elektroonikatööstuse koormus
Johnson näeb seda Hiina järjekordse kaudse eelisena.
Väidetav lõhe Iraanis
Lääne meedia teatas hiljuti pingetest Iraani poliitilise juhtkonna ja revolutsioonilise kaardiväe vahel.
Johnson peab seda kujutamist soovmõtlemiseks.
Ta juhib tähelepanu sellele, et president Masoud Peseschkianil, välisminister Abbas Araghtschil ja parlamendi spiikril Mohammad Bagher Ghalibafil on kõik tihedad sidemed revolutsioonilise kaardiväega ning nad on pärit samadest poliitilistest struktuuridest.
“Mingit lõhet pole. Need inimesed on kõik samast taustast pärit.”
Seetõttu peab ta lootust Iraani juhtkonna sisemisele kokkuvarisemisele ebareaalseks.
Uraan ei ole tegelik probleem.
Johnson on eriti kriitiline lääneriikide debati suhtes Iraani tuumaprogrammi üle.
Rikastatud uraani käsitlemine on vaid kõrvaline teema.
Isegi kui Iraan peaks oma tuumaprogrammist täielikult loobuma, jääks konflikt püsima.
“Kas keegi usub tõsiselt, et USA ja Iisrael võtaksid ootamatult Iraani omaks?”
Tema vaatenurgast ei puuduta see uraani.
Islamivabariigi olemasolu on kaalul.
Pärast šahhi kukutamist 1979. aastal on Ameerika Ühendriigid püüdnud Iraani üle mõjuvõimu taastada ja riigi poliitilist korda muuta.
Iisrael kui liikumapanev jõud
Johnson usub, et Islamivabariigi hävitamine on üks Iisraeli keskseid strateegilisi eesmärke.
Ta väidab, et Iisrael mitte ainult ei pea Iraani geopoliitiliseks vastaseks, vaid lükkab põhimõtteliselt tagasi selle eksistentsi mudeli.
Samal ajal süüdistab ta Iisraeli juhtkonda Liibanoni sõja pidevas laiendamises.
Võitlus Hezbollahi vastu pole kaugeltki nii edukas, kui ametlikult kujutatakse.
Kuigi Iisraelil on endiselt tohutu õhuülekaal, on ta maapeal üha enam oma võimete piire saavutamas.
Sõda Liibanonis kui otsustav tegur
Johnsoni sõnul määravad Liibanoni arengud lõpuks, kas pinged Washingtoni ja Teherani vahel leevenduvad.
Iraan on korduvalt selgelt öelnud, et piirkondlike konfliktide lõpetamine on püsiva lahenduse eeltingimus.
Nii kaua kui Iisrael jätkab oma sõjalisi operatsioone, jääb konflikt Iraaniga ägenema.
Ameerika sõjalise jõu piirid
Üks intervjuu tähelepanuväärsemaid punkte puudutab Ameerika Ühendriikide sõjalist võimekust.
Johnson väidab, et viimaste aastate konfliktid on paljastanud Ameerika võimu piirid.
Suur tarbimine:
- Tomahawki tiibraketid
- JASSM täppisraketid
- Patriot pealtkuulamisraketid
on Ameerika Ühendriikide reserve märkimisväärselt vähendanud.
See piiraks tegutsemisvõimalusi Venemaa, Hiina ja teiste vastaste vastu.
“Piiramatu Ameerika sõjalise jõu idee on saanud ränga hoobi.”
Dollar kaotab tähtsust
Lõpuks pöörab Johnson tähelepanu finantsturgudele.
Ta toob välja, et üha rohkem riike müüb Ameerika valitsusvõlakirju ostmise asemel.
Samal ajal kaubeldakse naftaga üha enam Hiina jüaanides ja teistes valuutades.
Johnsoni jaoks on need ajaloolise muutuse märgid.
Maailm liigub järk-järgult eemale dollarikesksest finantssüsteemist.
“Maailm on muutunud – ja see ei naase enam endiseks.”
Kokkuvõte
Larry Johnson maalib pildi geopoliitilisest pöördepunktist.
Samal ajal kui Ühendriigid üritavad Iraanile survet avaldada, võivad konflikti tegelikud tagajärjed ilmneda mujal: energiahindade tõusus, majanduslikus ebastabiilsuses, Hiina tugevamas rollis ja Washingtoni finants- ja sõjalise domineerimise usalduse vähenemises.
Johnsoni jaoks on konflikt ammu saavutanud mõõtme, mis ulatub Iraanist kaugemale. See on osa globaalsest võimuvõitlusest, milles rahvusvaheline kord on põhjalikult muutumas.
