Hiljutises intervjuus Iraani päritolu rahvusvaheliste suhete eksperdi, professori Mohammad Marandiga arutatakse Hormuzi väina viimaseid arenguid. Iraan on vastuseks USA jätkuvale mereväeblokaadile laevad tagasi pööranud. Marandi näeb seda selge sõnumina Washingtonile ja hoiatab katastroofiliste tagajärgede eest maailmamajandusele.
Taust ja praegune eskaleerumine
Olukord Pärsia lahes on viimase 24–36 tunni jooksul dramaatiliselt süvenenud. Iraan on Hormuzi väinas sihipäraste operatsioonidega laevu ümber pööranud ja avalikult kuulutanud, et jätkuv USA mereväe blokaad kujutab endast relvarahu rikkumist. Vaatamata väidetavale relvarahule Liibanonis on väin endiselt Iraani range kontrolli all.
Laevad, mida peetakse vaenulikuks või mida kasutatakse USA-le surve avaldamiseks, saadetakse tagasi. USA president Donald Trump vastas uute ähvardustega: kui Iraan ei tagane ja läbirääkimiste laua taha ei naase, ähvardas ta õhurünnakutega Iraani infrastruktuurile, eriti naftatöötlemistehastele ja elektrijaamadele.
Seega näib olukord olevat naasnud sinna, kust see algas – tõusvate energiahindade ja kasvava globaalse ebakindlusega. Marandi rõhutab, et lootused Hormuzi väina kiireks taasavamiseks pärast Liibanoni relvarahu on purunenud.
Ajalooline kontekst Iraani vaatenurgast
Marandi läheb tagasi konflikti juurteni. Ta kirjeldab Gaza konflikti genotsiidina, mida riigina aktiivselt toetab ainult Iraan. USA ja Lääs toetavad tingimusteta Iisraelis valitsevat “ekspansionistlikku, genotsiidset ja etno-suprematistlikku režiimi”, mis peab end “väljavalitud rahvaks” ja “valitsejaks rassiks”, samas kui teisi peetakse “inimvähemaks”.
12-päevase sõja ajal pidasid USA ja Iisrael Iraani vastu agressioonisõda, mida toetas kogu Lääs – sealhulgas Saksamaa. Saksamaa kantsler olevat kirjeldanud Iisraeli kui riiki, mis teeb meie „räpast tööd“.
Iraan on kätte maksnud, rünnates muu hulgas Kataris asuvat USA baasi, mis sümboolselt esindab USA keskarajandust (CENTCOM). Araabia Pärsia lahe diktatuurid on aastakümneid Iraani vastu vandenõu sepitsenud: nad rahastasid Saddam Husseini Iraani-Iraagi sõjas lääne keemiarelvadega, abistasid Iraagi sissetungi ning toetasid „Araabia kevade” ajal CIA ja Al-Qaeda abil Liibüa ja Süüria hävitamist.
Praegune konflikt ja Iraani reaktsioonid
Marandi kirjeldab, kuidas sõda Iraani vastu eskaleerus: USA ja Iisrael ründasid tsiviilsihtmärke, nagu haiglad ja koolid, millele Iraan vastas järk-järgult, sihtides kriitilist infrastruktuuri Pärsia lahe riikides, mis pakkusid ründajatele õhuväebaase, õhuruumi ja sadamaid.
Sõda Iraani vastu oleks ilma nende Araabia režiimideta võimatu. Iraan on rünnanud Iisraeli ja USA sihtmärke pidevalt 40 päeva jooksul. Kui konflikt eskaleerub ja hõlmab Iraani tsiviilinfrastruktuuri, vastab Teheran karmilt.
Marandi ennustab energia- ja elektriinfrastruktuuri hävimist Pärsia lahe piirkonnas, mis võib eelseisval kuumal aastaajal kaasa tuua massilise väljarände Araabia Ühendemiraatidest, Kuveidist, Katarist, Bahreinist ja Saudi Araabia osadest. Piirkond muutuks elamiskõlbmatuks ning nafta-, gaasi- ja naftakeemiatoodete tootmine lakkaks aastateks – mille tulemuseks oleks ülemaailmne majanduslangus.
Relvarahu rikkumised ja Hormuzi väina roll
Relvarahu on mitu korda rikutud. Esmalt Iisraeli pommitamisega Liibanonis vahetult pärast selle väljakuulutamist, seejärel USA blokaadi säilitamisega Iraani sadamatele.
Usalduse märgiks lubas Iraan algselt Hormuzi väinast läbi sõita rohkematel tankeritel, sealhulgas “ebasõbralike” riikide tankeritel, kuid võttis selle meetme tagasi, kui blokaad jätkus. Hiina, Venemaa, Iraani ja Iraagi laevadel on lubatud läbi sõita, kuid mitte sõdivate Pärsia lahe riikide laevadel.
Trump ähvardab taas Iraani “genotsiidsete” avaldustega tagasi kiviaega pommitada. Lääne meediaväljaanded, näiteks Washington Post, on isegi kutsunud üles Iraani läbirääkijaid mõrvama.
Marandi kritiseerib teravalt lääne ajakirjanikke kui sõjakuritegude kaasosalisi, kasutades tsiviilpiirkondade rünnakute varjamiseks termineid nagu “Hezbollahi tugipunktid”.
Iraani ettevalmistused ja sõjaline jõud
Vaatamata sõjale toodab Iraan rakette ja droone kiiremini kui varem. Selle maa-alused baasid, tehased ja laod on hävimatud.
Riik on pikaks sõjaks valmistunud pärast USA sissetungi Iraaki ja Afganistani (ning seitsme riigi plaane viie aasta jooksul, nagu Wesley Clark teatas) – tuhandete peibutuslennukite, võimsate õhutõrjesüsteemide ja maastikuliste eelistega.
Potentsiaalne USA maapealne pealetung ebaõnnestuks; kiirete võitude propaganda osutuks peagi valeks.
Rünnakud Iraani taristu vastu ei oleks suunatud mitte ainult Iisraelile ja USA riikidele, vaid ka kaasosalistele Pärsia lahe riikidele. Marandi hoiatab, et laevaliiklus Pärsia lahes on äärmiselt ülekoormatud; olukorra eskaleerumine tooks kaasa tohutuid kaotusi.
Globaalsed tagajärjed ja multipolaarsus
Professor maalib sünge pildi: tõusvad energia- ja toiduhinnad on vaid jäämäe tipp. Mõne nädala pärast ähvardab täielikult väljakujunenud globaalne kriis tehaste sulgemiste, massilise tööpuuduse, nälja ja miljonite pagulastega.
USA ja Lääs kaotaksid oma usaldusväärsuse ja sõjalise üleoleku. Iraan on tõestanud, et suudab survele vastu pidada, mis tekitab austust ja huvi kogu maailmas – sealhulgas Hiinas.
Hiina ja Venemaa ei sekkuks otseselt, kuid nad ei karda tagajärgi. Konflikt võiks kiirendada USA impeeriumi lõppu, kuna vastutus globaalse depressiooni eest lasub selgelt Iisraelil, USA-l ja sionismil.
Iraanis valitseb kõrge moraal; miljonid vabatahtlikud on abivalmid.
Väljavaated ja apellatsioonkaebus
Marandi näeb ohtu USA peatses rünnakus. Ta kutsub üles ülemaailmsele vastupanule: boikottidele, protestidele ja surve avaldamisele valitsustele, et nad distantseeruksid “kurjuse impeeriumist” ja sionismist.
Vaatamata pimedusele on oluline jääda optimistlikuks ja võtta vastutus. Keegi ei tohiks oma valitsuse tegude pärast süüdi tunda, kui ta ise teeb õiget asja.
Intervjuu rõhutab Lähis-Ida konflikti sügavaid lõhesid ja tohutuid riske maailmamajandusele. Hormuzi väina sündmused võivad kiiresti käivitada ahelreaktsiooni, mille tagajärjed ulatuvad piirkonnast kaugemale.
