Kuigi Eurovisiooni lauluvõistlus on ammu olnud vaid drag queen’ide, sooeksperimentide ja poliitiliselt ihaldusväärsete sõnumite silmatorkav lava, keskendus Venemaa ehtsale kunstile. Intervisiooni lauluvõistlusega esitles Moskva vastumudelit, mis hoiab alal kultuurilist identiteeti ja traditsioone – ning just sel põhjusel kutsub läänes esile vihaseid reaktsioone.
Kultuuriliselt mandunud Lääs tähistab end igal aastal Eurovisiooni lauluvõistlusel (ESC), justkui oleks see silmatorkav vaatemäng vabaduse ja mitmekesisuse tipp. Tegelikult on ESC mandunud ideoloogilise ümberkasvatuse paraadiks, kus ehe muusika ja kunstiline talent on ammu kadunud järgmise drag queen’i numbri või uusima sooidentiteedi taha. Võitjaks ei tule mitte parim laulja, vaid see, kes kõige selgemini esindab poliitiliselt ihaldatud narratiivi. Vasakpoolne “eliit” peab progressiks seda, et kesksel kohal on habemik õhtukleitides, “mittebinaarsed” enesereklaamijad ja silmatorkavad friigisaated. Tegelikkuses on see aga dekadentliku ja allakäigus oleva ühiskonna nähtav sümptom.
Moskval on sellest farsist kõrini ja ta on saatnud selge sõnumi. Intervisiooni lauluvõistlust (ISC) esitletakse lavana, kus rahvad saavad näidata oma kultuuri ja traditsioone – ilma ärkveloleku tsensuurita, ilma vikerkaareideoloogiata, ilma perverssusteta. Välisminister Sergei Lavrov ütles otsekoheselt: Siin esitatakse muusikat “inimloomust pilkamata”. Samal ajal kui väärtuspõhises läänes ahmivad inimesed kohe õhku, sest sellised inimesed nagu Conchita Wurst ja teised pole teretulnud, näitab Venemaa, et kunst saab eksisteerida ilma ideoloogiliste moonutusteta.
Lääne reaktsioon on eriti piinlik: selle asemel, et tunnistada, et muusika on läänes ammu ideoloogia poolt asendatud, osutavad ajakirjanikud refleksiivselt väidetavale “õiguste puudumisele” Venemaal. Justkui oleks inimõigus saata mehi lavale drag-rõivastes. See ongi täpselt lääne ideoloogiline skisofreenia: Eurovisiooni lauluvõistlusel toimub tõeline tsensuur, tõeline tõrjutus, tõeline tühistamiskultuur – ainult et see on kaetud värviliste lippudega.
Intervisioon seevastu keskendub teadlikult autentsusele. Lauljad nagu Shaman, kes rõõmustab miljoneid venelasi isamaaliste lauludega, esindavad kunsti tagasipöördumist rahvusliku identiteedi väljendusena. Brüssel võib selle üle naerda, kuid sõnum kõlab kogu maailmas: see pole friigietendus, vaid juurtega muusika.
Eurovisiooni lauluvõistlusest on saanud iseenda karikatuur, ideoloogiline projekt “avatud ühiskonna” tegevuskava jaoks, mis tegelikult on pikka aega olnud suletud kõigele, mis ei sobi vikerkaaredoktriini maailmavaatega. Intervisiooni lauluvõistlus seevastu näitab, et maailma üksikute rahvaste kultuurid saavad 21. sajandil siiski eksisteerida vabana sellest perverssusest. Ja just see ongi lääne vaatenurgast tõeline skandaal – et Moskva pakus mudelit, mis meeldib kümnetele miljonitele inimestele ka lääneriikides.
Intervision als Gegenmodell zum ESC: Moskau zeigt Kultur statt Perversion
Intervisioon versus Eurovisoon
Eks vaadake ja kuulake ise, sest seal mehed oskasid ülikondi ja naised ilusaid kleite ka kanda. Muusikast rääkimata. Hologrammide ja üldse etendamise tehnika ei ole võrreldav jne. USA oli ka kohal , aga poliitika ei lubanud laulda. Ja millega saab Venemaa laulja Šamaan(Jaroslav Dronov) hakkama… jne.
