Inga Raitar: K(a)ogu Eesti sõja(mängu)väljaks?

1989 sõitsin esimest korda elus küllakutsega Lääne-Saksamaale ning kuna tudengil polnud ju valuutat, katsusin sõprade juurde jõuda autostopiga. Mind võttis peale Saksa politseimasin, viis õige tee ristile ja andis kaasa hoiatuse: „Kui masinas, mis peatub on kaks tumedanahalist meest, siis ärge peale minge, need on ameerika sõdurid, kes tunnevad end karistamatutena…“

30 aastat hiljem 2019 lasid tundmatud väga professionaalsete oskustega inimesed vaid militaarses kasutuses olevat lõhkeainet kasutades õhku minu koduhoovi Võrumaal. Ajal, mil toimusid samas lähedal Kaitseväe õppused. Keegi ei võtnud süüd omaks ega korvanud kahju, KaPo salastas üle aasta kestnud uurimise tulemused 70ks aastaks. „Keegi ei saa ju tunnistada, et kohalike ajateenijatega metsas müttamise ajal igavlevad liitlased tegid nende arvates lihtsalt looduskaunil taustal You Tube videot,“ ütles militaarteemadega hästi kursis olev tuttav toona. „Nad teavad, et neile ei saa midagi teha.“

Nüüd on Madridi tippkohtumisel kokku lepitud – kelleltki selleks nõu ega luba küsimata – et minu Lõuna-Eesti sünnikodu lähedale tuua mõnituhat liitlasvägede sõdurit. Neile mugavate elutingimuste pakkumiseks survestab riik põlistaludest, oma kätega rajatud kodudest lahkuma 21 Eesti peret ja üle kahesaja maaomaniku peavad loovutama oma maa.

Klišeelik põhjendus „Eesti riik saab tõsta kaitsevõimet“ kõlab kohalike suus väga õõnsalt. Kuidas tõstab riigi kaitsevõimet just selle – kaht looduskaitseala, haritavat viljakat maad ja inimeste oma kätega rajatud kodusid hävitav – maanurga Eesti riigi küljest „lahti haakimine“ ja sõjamänguväljaks muutmine?

Mitte kunagi varem Eesti iseseisvuse ajal pole survestatud nii paljusid inimesi oma kodudest ühegi riikliku arenduse tõttu lahkuma. Kuulates Kaitseväe juhataja asetäitja, kindral Veiko-Vello Palmi sõnavõttu Esimeses Stuudios saab selgeks, et militaaridel on plaanitavast laiendusest veel vähe, neile oleks vaja kaks korda nii suurt. Äkki jääb seegi väheseks, siis peab iga kagueestlane vaatama, kuidas oma senist elu sõjamängude sekka sobitada. Või siis lahkuda, loovutades oma esiisade maa. Mille nimel? Vabaduse kõlab end riigiks nimetajate õõnes retoorika. Kas tõesti on vabadus see, kui Eesti inimene ei tunne Eesti territooriumil end vabana oma kodus elades? Kas vabadus ei tähendagi, et Eesti Vabariigi kõrgeimaks riigivõimu organiks Põhiseaduse kohaselt on rahvas ja igal inimesel on õigus eraomandi puutumatusele?

Kurioosseks teeb asja fakt, et kohalikele omavalitsusjuhtidele pole esitatud ühtki ametlikku dokumenti laiendamise algatamise kohta. Ehk puudub info, kas laiendus tegelikult ikka on plaanitud või testitakse hetkel vaid lõunaeestlaste närvikava tugevust. Sest maaomanikud on saanud kirju, kus väljendatakse nende kinnisvara ostuhuvi seoses harjutusväljaku laiendamisega. Praeguses juriidilises seisus tuleks taolistesse kirjadesse suhtuda kui soovi äritehinguks, milleks keegi ei ole kohustatud astuma. Ka mulle võib ju kirja saata, et keegi mu maakodu ära osta soovib, sest talle tundub, et tema teeks sellega midagi Eesti kaitsevõimet tugevdavat (no näiteks laseks kuuri või kaevu õhku), kuid mind kaitseb Eesti Vabariigi Põhiseaduses kindlalt välja toodud õigus eraomandi puutumatusele.

Ometi on välja öeldud, et 11000 elenikuga Võrru võib mingi hetk tulla terve brigaad ehk 5000-6000imimest ning sealsetel kohalike pingutustega korras hoitavatele väiketeedele lisanduks 3000 sõidukit. Kaitsma neidsamu praegu oma riigi ees kaitsetuid koduomanikke?

2004 jaanuaris kirjutas Postimehes tolleagne kaitseminister, et Nursipallu ei tule kunagi NATO baasi. Ka hilisemad militaarministrid on alati kinnitanud, et NATO kontingenti Võrru ei tule. Nüüd aga tundub 14. 11. 2022 Madriidi tippkohtumisel olevat sõlmitud lepe just Nursipalu kanti rajada ÜRO ja NATO alaline rahuvalvebaas. Tõenäoliselt on selle ca 5000 mehelise väekontigendi Eestisse saamise tingimuseks kiiresti avatavad uued suured polügoonid. Või mitte niivõrd polügoonid kui kaunisse Lõuna-Eesti loodusse rajatud mugavad elamistingimused ja meeldiv „harjutuskeskkond“.

„Liitlased on valmis Eestisse tulema, kuid selleks peab Eesti olema hea võõrustaja, pakkudes tasemel majutust, hooldusvõimalusi ja harjutusalasid,“ kirjutab Kaitseministeerium oma pressiteates. Ehk siis meil ei ole paugutamispindade puudust, me soovime meeldida, olla hea võõrustaja ja pakkuda võõrastele omade arvelt parimaid tingimusi. Sundima oma inimesi lahkuma põlvkondade vältel rajatud põlistaludest, et „pakkuda tasemel majutust“ võõrastele kõlab ikka väga küüniliselt.

Kas tõesti pole uute strateegiliste relvade jaoks paremat kohta, kui varasem Nõukogude sõjaväebaas, mille koordinaadid kindlasti on tänaseni olemas Venemaa sõjanduskaartidel? Kohalike väitel asub praeguse baasi laskemoonaladu vana nõuka baasi laskemoonalao hoones, seega arvestades kaasaegsete kaugmaa-rakettide lennuulatust ja täpsust ei pea olema tippsõjaväelane et taolist 70 kilomeetrit meile vaenulikuks arvatud naabri piirist asuvat sõjamängutandrit „strateegiliselt kaitstuks“ arvata.

On see samuti mingi külalislahkuse kriteerium, et uuemate suurema laskekaugusega relvade kasutama õppimiseks peab just olema põlismets ja liigi- ja elurikas unikaalne loodusala? Keretü ja Timmase looduskaitsealade (mõlemi kaitse-eeskiri on hetkel täiesti kehtiv) õrnade kaitsealuste taimede ja lindude elupaikade keskkonnahäiringu riski ikka on hinnatud? Riigikaitse on ju kohustatud täitma keskkonnakaitse nõudeid? KMH aruanne annab kahjuks selge viite, et enne harjutusvälja kasutusele võtmist teostatakse raadamine, “riigikaitse” eesmärgil. Milleks on siis vaja valida just elu- ja liigirikkamat loodusala, kui seal harjutusala kasutamise eelduseks on raadamine?

Kindral Palm kinnitas telesaates, et kaitsevägi on ka Eesti parim looduskaitsja. „Me peame harjutama metsas, simulaatorites mehed harjutama ei hakka,“ ütles Palm. Miks siis nagu metsas, kui enne raadatakse mets, kuna kindrali eelmise väite kohaselt peab harjutusala olema lage ja sood on halvad, pinnas peaks olema kõva. Järgmisel hetkel aga kirjeldas „Eesti parim looduskaitsja“, kuidas kaitsevägi loobki uusi sooalasid, sest kui enne oli polügoonil olnud veesilm, siis nüüd on selle asemel soo. I-le täpi pani kindrali 1. detsembri ajaleheintervjuu väide, et „Kui kasvatada põllul nisu või sõita seal tankiga, tagajärg loodusele on enam-vähem ühesugune.“

Eesti on veel väga rikas, sest meil on midagi, mida maakera paljudes paikades enam pole ja mille taasloomiseks kulutatakse miljoneid. Miks me siis oma tegelikke rikkusi vahetame “purgiõlle ja siniste teksade” vastu – tsitaat Avatari filmist tundub antud konteksti sobivat hirmuäratava täpsusega. Sest just seal otsustas väeülem, et kui kohalik jonnakas hõim oma Kodupuust ei loobu, tuleb see puu lihtsalt segi pommitada…

„Eesti on õigusriik ja asju aetakse seaduse järgi,“ sugereerib Kaitseministeeriumi pressiteade. „Juba praegu on selge, et need kohalikud inimesed ja pered, kes on valmis riigikaitse nimel oma varast loobuma, on teinud hindamatu panuse riigikaitsesse.“ Aga kes EI OLE? „Avatud südamega“ Tsooru rahvamajja kohalikega kohtuma tulnud kaitseminister Pevkur vastas talle esitatud otsekohesele küsimusele, et kui inimesed pole nõus oma kodust loobuma, “siis sundvõõrandatakse”. Teiste sõnadega – kui oma Eesti Põhiseadusega kaitstud varast ja maast ei loobu, me küüditame sind. Kiiresti toodi lisaks „õiglase tasu eest“, kuigi pole veel selge, kuidas hakkab toimuma “hindamatu panuse ” puhul „kinnisvara hindamine“.

Ainult poliitpestud ametnikuhing saab uskuda, et nagu temal, kes on nõus tooli nimel mida iganes tegema, on ka kõigil teistel põhimõtteid, pere, kodu, kodumaa jne hinnatavad ja müüdavad. Kinnisvara saab hinnata, kui inimene soovib oma kodu kinnisvaraks muuta, kuid enamik riigi surve alla sattunud 21st Võrumaa perest ja 200st maaomanikust ei soovi. Seda enam, et Eestis pole enam jäänud peale viimase kahe aasta kinnisvarabuumi ühtki müügil olevat samaväärset elukohta, ehk õiglast hinda neile taludele ei ole olemas. Taaskord jääb üle vaid jõuvõtteid kasutav küüditamine. Miks käituvad riigikaitsjad nagu okupandid 40ndatel?

Ilmselgelt hakkab selle jubeda plaani õnnestudes õudusunenägusid nägema terve Kagu-Eesti. Kui mitte kogu Eesti. Kaitseministeeriumi inimesed on juba öelnud, et iseliikuva suurtüki laskealad tulevad väljapoole laiendatavat polügoni ehk kuskilt väljaspoolt militaarala piiri lastakse harjutupauke polügoni alasse. Jutt käib harjutamisest ehk mitte lõpuni kindlate tulemustega jõmmkärakatest. Kaitseminister Pevkur teavitas UV faktori saates, et nad võivad pomme ka üle tsiviiltaristu lasta, vaid laskeala ja kukkumise koht peavad inimesteta olema. Pommide lennukoridori jäävatele kagueestlastele on see päris jube väljavaade.

8. aug 2018 lasi Hispaania lennuk kogemata Otepää lähedal välja raketi, mis ilmselt lõhkes Tartu kohal, sest tartlaste sõnul käis just sel päeval jube pauk, nii et majad värisesid. Rakett on siiani „kadunud“, kaitseministeeriumi legendi kohaselt kukkunud see Endla rabasse. Nojah sealt hea rahulik aastaid otsida nagu anekdoodis mehest, kes kadunud võtmeid pimedal tänaval lambi alt otsis – seal ju valgem.

Teine õudusunenägu on aga veelgi õudsem. Nii õudne, et esitan selle jutumärkides – viisil, mille selle mulle saatis üks esimesena seda koledat und näinud inimestest:

„Kui vaadata Euroopa kaarti, siis jättes kõrvale igasugused spekulatsioonid Venemaa võimalikust rünnakust Eestile, siis mida me näeme? Eesti on strateegiliselt kõige sobivam punkt, kus NATO väed saaksid pidada lahinguid Venemaaga ilma, et ohtu satuksid vanad Euroopa riigid, siin on ees vaid tähtsusetud Eesti, Läti, Leedu… Just nimelt siinpool Peipsit ja siinpool Läänemerd on neil õige koht sõda pidada. Siin pole ka suurtööstust, tuumaelektrijaamu ega maailma mõistes suuremaid linnu. Ning kui nüüd siia tuleb väga suur arv NATO sõdureid, siis on ju üsna selge, et valmistutakse sõjaks, provotseeritakse Venemaad ründama just seda Euroopa mõistes väheväärtuslikku kagunurka. Et kui NATO väed peaks sekkuma Ukraina sõtta, siis Venemaa teeks vastulöögi just nimelt siia, sest ta ei saa kohe mitte kuidagi jätta oma seljataha vaenulikke vägesid…“

—

“Eesti kui ka südametunnistus – eeldavad hinge olemasolu. Kui Eestit ei ole eestlaste hinges, siis kaob ta järk-järgult ka mujalt. Jääb lihtsalt territoorium ja on üsna ükskõik, kes sellel territooriumil askeldavad,“ kirjutas Maarja Vaino. Kui me peame Eesti kaitseks Eesti looduse talude ja viljakandva maa loovutamist kusjuures pole vahet kes seal askeldavad, siis kas me pole oma mõttes juba vabast Eestist loobunud?