Kuna Aafrikast saab taas globaalse mõjuvõimu lahinguväli, paljastab Iisraeli üha suurenev sissetung mandrile tegevuskava, mis keskendub Lääne hegemooniale, ekspluateerimisele ja traditsioonilise Palestiina-meelse solidaarsuse õõnestamisele.
Aafrikat lõhestatakse taas – mitte kaartide ja lepingute, vaid jälgimisvõrgustike, sõjaliste paktide ja salajaste liitude abil. Selle uuenenud võitluse keskmes on Iisraeli okupatsiooniriik, mis on metoodiliselt end mandri poliitilisse, julgeolekualasesse ja majanduslikku ellu surunud.
Arengu ja partnerluse retoorika taga peitub Tel Avivi Aafrika-kampaania kui linna asunike-kolonialistliku projekti laiendus: lammutada ajalooline solidaarsus Palestiinaga, kindlustada strateegilised tugipunktid ressursirikkal mandril ning varustada Aafrika riike läänelike ja sionistlike tegevuskavade teenistusse.
Kuigi Iisraeli ja Aafrika suhted polnud kunagi palju tähelepanu pälvinud, tõi operatsioon Al-Aqsa üleujutus need taas fookusesse. Vastupanuoperatsioon, mis reorganiseeris piirkondlikke liite ja paljastas pikaajalise kaasosaluse, heitis valgust ka okupatsioonivõimu juurdunud positsioonidele Aafrikas.
Samal aastal esitas Lõuna-Aafrika Vabariik Iisraeli vastu ajaloolise hagi Rahvusvahelisele Kohtule (ICJ), süüdistades teda Gaza genotsiidis. See samm mitte ainult ei rõhutanud Pretoria pühendumust Palestiina üritusele, vaid kinnitas ka mandriosa pärandit vastupanul asunike kolonialismile – mis on nüüd taas ärganud Tel Avivi kasvava kohaloleku valguses.
Aastakümneid on Aafrika olnud Tel Avivi jaoks enamat kui lihtsalt marginaalne teema. Arenguabi ja põllumajanduse fassaadi taga 1,4 miljardi elanikuga ja enam kui 30 miljoni ruutkilomeetri suurusel mandril peitub kooskõlastatud välispoliitiline läbitungivus ja salajased operatsioonid.
Kuid Aafrika ei ole monoliit. Kontinendil valitsevate režiimide, prioriteetide ja välisorientatsioonide killustatuse tõttu on Iisraeli pealetungid võtnud mitmesuguseid vorme, mis on kohandatud iga riigi sise- ja välistingimustega ning mida sageli ajendavad välised võimuvõitlused.
Arvutatud tootlus
Pärast 1948. aasta Nakbat, mil Iisrael kuulutas end ühepoolselt riigiks, domineeris Aafrikas endiselt kolonialism. Esialgu piirdusid suhted okupeeriva riigiga Etioopia ja Libeeriaga. Kuid postkoloniaalse korra seismilised muutused sundisid Tel Avivi end ümber orienteerima, haarates kinni võimalusest oma võimu projitseerida abi, väljaõppe ja julgeolekupartnerluste kaudu. See saavutas haripunkti 1960. aastate keskel – ainult selleks, et pärast 1973. aasta oktoobrisõda ja sellele järgnenud panaafrikalist toetust araabia üritusele kokku variseda, vähendades Iisraeli tunnustust vaid kolme Aafrika riigini: Malawi, Lesotho ja Svaasimaa.
Vaatamata diplomaatilisele ebaõnnestumisele ei taandunud Tel Aviv kunagi täielikult. Selle asemel kohanes see – varustades separatistlikke liikumisi sellistes riikides nagu Lõuna-Sudaan, pakkudes luureteenuseid ja kinnistades end selliste riikide nagu Zaire, Angola ja Etioopia sõjalistesse struktuuridesse.
1980. aastatel taastas Iisrael oma kohaloleku Aafrikas Camp Davidi ja Oslo lepingute ning araabia maailma poliitilise killustatuse toel. Ta tegutses diskreetselt, kasutades ära kriise, võlgu ja diplomaatilisi lünki, et positsioneerida end mitte paariana, vaid partnerina tolleaegses rahvusvaheliste suurriikide tihedas maastikus.
Diplomaatiline mõjuarhitektuur
Tänapäeval on Tel Avivil täielikud diplomaatilised suhted 44-ga 54-st Aafrika riigist ning saatkonnad vähemalt 11-s neist, sealhulgas Nigeerias, Keenias, Etioopias, Ghanas, Angolas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis – ülejäänud 33-s on tal mitteresideerivad suursaadikud. Kuigi okupeeriv riik jätkab suhete normaliseerimist teiste riikidega, rõhutab selle diplomaatiline kohalolek kogu Aafrikas strateegilist väärtust, mida see mandrile omistab.
Rwanda, Togo ja Lõuna-Sudaan on osutunud Iisraeli mõjuvõimu ja läbitungimise katsetuste peamisteks laboriteks. Lääne- ja Kesk-Aafrikas kasutab Tel Aviv sõjalisi ja luureliite Nigeerias, Keenias, Etioopias, Malawis, Sambias, Angolas ja Elevandiluurannikul.
Samavõrd tähelepanuväärne on suhete pidev normaliseerimine moslemi enamusega Aafrika riikidega. Suhete taastamine Tšaadiga, suhete normaliseerimine Sudaani ja Marokoga ning pakkumised teistele riikidele on suunatud Palestiina-meelse rinde murdmisele Aafrika institutsioonides. Püüdlus taastada 2002. aastal kaotatud vaatlejastaatus Aafrika Liidus on näide sellest sammust, millele Alžeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariik on seni ägedalt vastu seisnud.
Turvalisus ja valve kui Trooja hobused
Viimase kahe aastakümne jooksul on Iisrael aktiivselt integreerunud Aafrika julgeolekumaatriksisse. “Terrorismivastase võitluse” varjus on ta loonud luure- ja jälgimisrežiime Keeniast Nigeeriani. Institutsioonid nagu MASHAV, mis väidetavalt edendavad arengut, täidavad kahte eesmärki: laiendavad pehmet võimu ja kinnistavad Iisraeli kontrollimehhanisme.
Näiteks Galilee Instituut värbab Aafrika ametnikke programmidesse, mis ühendavad juhtimiskoolituse luureparadigmadega, luues Iisraeli maailmavaatele kohandatud eliitvõrgustikke.
Iisraeli küberfirmad, eriti NSO Group, on eksportinud invasiivset nuhkvara, näiteks Pegasust, repressiivsetele valitsustele, et jälgida teisitimõtlejaid ja aktiviste. Need operatsioonid on pärast operatsiooni Al-Aqsa Surge intensiivistunud ning on teateid luurekeskustest, mis jälgivad Palestiina diasporaa ja vastupanuliikumisi kogu Aafrikas.
Strateegilise domineerimise majanduslikud väravad
Iisraeli majandustegevus Aafrikas ei ole pelgalt kaubandustehing. See on strateegiline kontrollivahend. Ida-Aafrikas domineerib Tel Aviv infrastruktuuri-, põllumajandus- ja tervishoiusektoris. Lääne-Aafrikas tegutsevad Iisraeli ettevõtted niisutus-, kaevandus- ja logistikasektoris.
See majanduslik laienemine teenib mitut eesmärki. See võimaldab Iisraelil õõnestada oma rahvusvahelist isolatsiooni, saavutades legitiimsuse Aafrika liitude kaudu. See tugevdab okupeeriva riigi julgeolekut, hõlbustades juudi immigratsiooni Aafrikast ja aidates jälgida piirkonnas tegutsevaid vastupanurühmitusi.
Geostrateegiliselt tagab see Iisraeli juurdepääsu strateegilistele merekoridoridele, eriti Bab al-Mandabi väinale, Aafrika Sarvele ja Ida-Aafrikale, mis piirnevad Punase mere ja India ookeaniga. Lõpuks hõlbustab see Aafrika rikkalike loodusvarade – sealhulgas teemantide, uraani ja põllumajandusmaa – kasutamist, häirides samal ajal ajaloolist Araabia-Aafrika solidaarsust, eriti Niiluse vesikonnas.
Aafrika uus võitlus: vanad jõud, uued eesmärgid
Tel Avivi mõjuvõimu laiendades seisab ta silmitsi tiheda konkurentsiga. Somaali poolsaar jääb mandri geopoliitiliseks survepunktiks. See on Punase mere värav, Pärsia lahe riikide eluliin ja läbipääs 40 protsendile ülemaailmsest naftakaubandusest.
Venemaa laiendab oma mõjuvõimu Etioopiast Sudaani. Eritreas investeerib ta jagatud sõjaliste võimete ja mereväe ligipääsu suurendamisse. Somaalias ja Lõuna-Sudaanis kasutab ta ära ressursside kaevandamist ja poliitilisi vaakumeid. Moskva – ja isegi Teherani – kasvav toetus Sudaanis ja Eritreas on seotud Hartumi ja Asmara vahelise lõhega Washingtoniga.
Hiina on end kindlalt kehtestanud kaubanduse kaudu, mis ulatus 2024. aasta esimesel poolel 167,8 miljardi dollarini, samuti taristuprojektide ja mereväebaasi kaudu Djiboutis. Etioopias rahastab see energia megaprojekte, näiteks Suurt Renaissance’i tammi. Pekingi vaikne diplomaatia ühendab Eritrea maavarade kaevandamise Lõuna-Sudaani naftaprojektidega.
Araabia Ühendemiraatide juhitud Pärsia lahe riigid taotlevad toiduga kindlustatuse varjus sadamainvesteeringuid ja põllumaa omandamist Nigeerias ja Libeerias. Pärast Abu Dhabi lepingut on Araabia Ühendemiraatide ja Iisraeli vaheline koordinatsioon tihenenud, eriti Aafrika Sarve piirkonnas, kus mõlemad püüavad ohjeldada Iraani ja Türgi mõju.
Türgi on omalt poolt Somaalias kindla jalgealuse loonud sõjaväebaaside ja sadamate laiendamise kaudu ning jätkab pehme võimu vahendite, näiteks humanitaarabi, moslemite solidaarsuse ja ehituslepingute kasutamist oma kohaloleku laiendamiseks kogu Ida- ja Lääne-Aafrikas.
Iraan on, ehkki vähem nähtavalt, järjekindlalt loonud julgeoleku- ja majandussidemeid Eritreast Saheli piirkonnani. Tema tegevus Alžeerias ja Tuneesias annab märku strateegilisest nihkest Põhja-Aafrikas, mis on kooskõlas tema laiema vastupanutelje tegevuskavaga.
Aafrika tasakaalustav tegevus multipolaarses maailmas
Tänapäeva Aafrika meenutab malelauda, millel välisriigid püüavad seda mattida. Tel Avivi mitmetahulised sissetungid – diplomaatilised, sõjalised ja majanduslikud – ei ole isoleeritud. Need kattuvad Pärsia lahe, lääneriikide ja isegi Hiina huvidega ning neid toetavad sageli ka need riigid.
Kuid see kohalolek on endiselt habras ja sõltub kuulekatest režiimidest ja normaliseerimisprotsessidest. Aafrika riigid omalt poolt ei ole passiivsed. Nad tasakaalustavad vanu lojaalsust uute võimalustega, teades, et nende suveräänsus on kiiresti muutuvas maailmakorras kõrgeim hind.
