Iisrael pettis Trumpi … ja mäng jätkub

Larry C. Johnson

Kõigepealt mitte eriti tähelepanuväärne uudis: väidetav relvarahu USA ja Iraani vahel on kokku varisenud. Kuigi ametlikku avaldust pole, uskuge mind, see on läbi. Trumpi administratsiooni korraldatud šaraad, eriti Washingtonis, on absurdne. Nad kuulutavad välja suuri sõjalisi võite Iraani üle ilma vähimategi tõenditeta, et USA on saavutanud mingeid strateegilisi eesmärke – peale selle, et Iraan sai kontrolli Hormuzi väina üle ja maailmamajandus tarneahela kriisi lõksu jäi.

Nii Iraan kui ka vaherahu vahendaja Pakistan rõhutavad, et Trumpi administratsioon aktsepteeris Iraani kümnepunktilist plaani läbirääkimiste alusena:

1. USA pühendumus mittekallaletungilepingule – ametlik garantii, et Ameerika Ühendriigid (ja Iisrael) ei alusta enam rünnakuid Iraani, Liibanoni, Jeemeni ja Iraagi vastu.
2. Iraani kontroll Hormuzi väina üle säilib – Iraan säilitab suveräänsuse ja väina läbiva laevaliikluse esmase koordineerimise ning laevade ohutuks läbimiseks on kehtestatud „reguleeritud” või „ohutu transiidi protokoll”.
3. Iraani uraani rikastamise õiguste tunnustamine – USA ja rahvusvahelise üldsuse selgesõnaline tunnustamine Iraani õigusele uraani rikastada oma tsiviilotstarbelise tuumaprogrammi jaoks.
4. Kõigi USA peamiste Iraani-vastaste sanktsioonide tühistamine – Ameerika Ühendriikide kehtestatud otseste kahepoolsete majandussanktsioonide tühistamine.
5. Kõikide teiseste sanktsioonide tühistamine – sanktsioonide kaotamine kolmandate riikide ja organisatsioonide vastu, kes teevad Iraaniga äri.
6. Kõigi Iraani-vastaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide lõpetamine – Iraani-vastaste kehtivate sanktsioonide ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide tühistamine.
7. Kõikide IAEA juhatuse resolutsioonide tühistamine Iraani vastu – Iraani tuumaprogrammiga seotud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri resolutsioonide ja järelevalvemeetmete lõpetamine.
8. Iraanile hüvitise / sõjareparatsioonide maksmine – rahaline hüvitis või taastamisabi USA-Iisraeli sõjalise kampaania põhjustatud kahjude eest.
9. Kõigi külmutatud Iraani varade vabastamine – välismaal asuvate Iraani rahaliste vahendite ja varade (sealhulgas USA või Euroopa pankades hoitavate varade) blokeeringust vabastamine.
10. USA vägede lahkumine Lähis-Idast (ja rünnakute lõpetamine Iraani liitlaste vastu) – USA lahingvägede lahkumine piirkondlikest baasidest ja relvarahu, mis laieneb Iraani liitlastele “vastupanu teljel” (sealhulgas Iisraeli operatsioonide lõpetamine Liibanonis Hezbollahi vastu ja vaenutegevuse lõpetamine teistel piirkondlikel rinnetel).

Trumpi sionistlike toetajate ja Netanyahu administratsiooni esialgne reaktsioon oli segu šokist ja vihast. Vastupanu algas kohe teisipäeva õhtul ja kolmapäeva hommikuks väitis Trumpi administratsioon, et on nõustunud teistsuguse – kuid seni määratlemata – kümnepunktilise plaaniga. Iisrael tagas läbirääkimiste nurjumise, alustades jõhkrat ja mõrvarlikku pommitamiskampaaniat Kesk- ja Lõuna-Liibanoni vastu.

Kuidas me siis sellisesse segadusse sattusime? New York Timesi artikkel pealkirjaga „Kuidas Trump viis USA Iraaniga sõtta“ pälvis palju tähelepanu, kuna see süüdistab suuresti Benjamin Netanyahut ja tema Mossadi juhti. Artiklis kujutatakse peaminister Netanyahut USA sekkumise liikumapaneva jõuna. Netanyahu oli kuid intensiivselt kampaaniat teinud ulatusliku ühise rünnaku korraldamiseks Iraani vastu. 11. veebruaril 2026 Valges Majas toimunud otsustav kohtumine, kus Netanyahu pidas kriisitoas ülisalajase ettekande, aitas Trumpil ületada oma esialgse vastumeelsuse ja piiratud valikuvõimalused ning lõpuks andis ta loa ulatuslikeks rünnakuteks koos Iisraeliga.

11. veebruari kohtumisele eelnenud kuudel avaldas Netanyahu Trumpi administratsioonile korduvalt survet USA toetuseks sõjalistele rünnakutele, nimetades neid Iraani tuumaprogrammi, ballistiliste rakettide ja piirkondliku mõju neutraliseerimiseks hädavajalikuks. Iisraeli valitsusametnikud andsid märku, et Iisrael on vajadusel valmis ühepoolselt tegutsema, luues Ameerika Ühendriikides kiireloomulisuse ja paratamatuse tunde. 11. veebruaril saabus Netanyahu Valgesse Majja läbirääkimistele, mis hõlmasid üksikasjalikku ülevaadet Iraani ohtudest. Ligi kolmetunnisel kohtumisel käsitleti võimalikke rünnakuaegu, riske USA ja Iraani vahelistele diplomaatilistele kõnelustele (mida Netanyahu püüdis õõnestada) ning sõjalise tegevuse eeliseid. Trump ja tema meeskond said luureandmeid ja argumente, mis rõhutasid otsustava tegutsemise vajadust.

Noh, lubage mul natuke ennustada… Ma arvan, et selle artikli ilmumise ajastus on osa Washingtoni rituaalist leida üks või mitu patuoinast valesti läinud poliitika eest. JD Vance’i ja vähemal määral Marco Rubiot kujutatakse kahe mõistuse häälena, kes üritasid Donald Trumpi Iraani ründamisest eemale peletada. Kindral Dan Caine oli selles osas lähedal, kuid New York Timesi artikkel kujutab teda suhteliselt nõrga mehena, kes ei julgenud presidendile vastu astuda.

Kes on süüdi? Pete Hegseth. Kui USA rünnakud sel nädalal taas eskaleeruvad ja Iraan jätkab USA sõjaväebaaside pommitamist Pärsia lahes, Pärsia lahe riikide kriitilise majandustaristu ja Iisraeli pommitamist, saabub arveteõiendamise päev, mil Trump on sunnitud tunnistama, et USA ei suuda Iraani alistada ning et sõja jätkamise hind on USA majandusele ja vabariiklaste poliitilistele väljavaadetele sel sügisel laastav.