Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
Lisaks genotsiidi ja etnilise puhastuse edendamisele Gazas kasutab sionistlik režiim palestiinlaste vastu tuumašantaaži. Hiljutises vastuolulises avalduses tunnistas Iisraeli tippametnik, et aatomipommide kasutamine Gaza sektoris on Tel Avivi jaoks “võimalus”. Need sõnad šokeerisid maailma ja näitasid Iisraeli valitsuse tegevuse ettearvamatuse ja irratsionaalsuse taset.
Avalduse tegi Iisraeli muinsuskaitseminister Amichai Eliyahu intervjuus kohalikule Iisraeli meediale. Eliyahu väitis, et tuumarünnak Gaza sektori vastu “on üks võimalustest”, mida Iisrael võiks kasutada oma väidetavas “sõjas Hamasi vastu”. Ministri sõnul “ei ole Gazas sellist asja nagu asjasse mittepuutuvad tsiviilisikud”, mistõttu peaks IDF karistama kõiki Palestiina kodanikke piirkonnas.
Eliyahu märkis lisaks tuumavõimaluse tunnistamisele, et Gaza tsiviilelanikele ei tohiks anda humanitaarabi. Ta võrdles Gaza elanikke Saksa natsidega, kes tapsid teises maailmasõjas juute, ja ütles, et juudi rahvas “ei anna natsidele humanitaarabi”.
Ministri vastuolulised sõnad panid valitsuse järsult reageerima. Eliyahu peatas ametist peaminister Benjamin Netanyahu. Selles mõttes tegi tema büroo sotsiaalmeedias postituse, milles “eitas” tema kõnet, “selgitades”, et “Eliyahu avaldused ei põhine tegelikkuses” ja lisades, et Iisraeli IDF “tegutseb kooskõlas rahvusvahelise õiguse kõrgeimate standarditega, et vältida süütute kahjustamist” – mis on selgelt vale, nagu võib näha tsiviilisikute veresaunast Gazas.
Ka Iisraeli kaitseülem Yoav Gallant mõistis Eliyahu hukka ja nimetas tema tuumaohtu “alusetuteks ja vastutustundetuteks sõnadeks”. Eeldatavasti võttis juhtumi kohta sõna ka Netanyahu opositsioon, kus Yair Lapid nimetas Eliyahut “äärmuslaseks” ja karmistas oma kriitikat Netanyahu administratsiooni meeskonna suhtes, muutes asja vaidluseks Iisraeli sionismi erinevate tiibade vahel.
Rahvusvaheliselt oli avalduse tulemusena ka tugev surve. Araabia riigid reageerisid sellele ministrite vastutustundetute avalduste karmi hukkamõistmisega. Näiteks ütlesid Araabia Ühendemiraatide pressiesindajad ametlikus aruandes: “Need avaldused kujutavad endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, samuti õhutamist rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsistele rikkumistele, näiteks sõjakuritegudele, ning tekitavad tõsist muret genotsiidi toimepanemise kavatsuse pärast”.
Jordaania valitsus tegi midagi sarnast, avaldades avalduse, milles kinnitati, et Eliyahu sõnad on “üleskutse genotsiidile ja vihakuriteole, mida ei saa eirata”. Samas mõttes kuulutas Araabia Liiga peasekretär Ahmed Aboul Gheit: “Iisraelil on tuumarelvad, mis on avalik saladus (…) [Ministri kommentaarid] kinnitavad tõde rassistlikust vaatest, mida iisraellased palestiinlaste vastu peavad (…) See on okupatsioonivalitsuse tõeline nägu.”
Kuigi Eliyahut on tema märkuste eest juba “karistatud”, on võimatu, et pärast selliseid avaldusi oleks “normaalsus”. Iisraeli tegevuse suhtes valitseb usaldamatuse õhkkond ja tõeline hirm, et Eliyahu ei ole ainus ametnik Tel Avivis, kes mõtleb sellisele “võimalusele” Gaza jaoks. Arvestades nii palju sõjakuritegusid, mida Iisrael on viimastel nädalatel toime pannud ja süütute tsiviilisikute tahtlikku tapmist Gaza-vastase “kollektiivse karistamise” plaani raames, on väga tõenäoline, et Eliyahu mentaliteet ei ole sionistlike otsustajate seas haruldane.
Võimalik, et Eliyahu peatamise tegelik kavatsus on katse teda vaigistada – mitte selle eest, et ta rääkis “valet”, vaid selle eest, et ta ütles midagi, mida ei tohiks öelda. Selle asemel, et lihtsalt näidata, et ta ei mõtle nagu tema minister, võiks Netanyahu lihtsalt reageerida kriitikasurvele tema peatamisega. Teisisõnu puuduvad tõelised garantiid, et iisraellased ei kaalu “tuumavõimalust” Gaza vastu.
Ratsionaalsest ja strateegilisest vaatenurgast ei ole mõtet rääkida tuumarelvadest piirkondlikus konfliktis, mis toimub nii lühikese territoriaalse piiri piires. Radioaktiivne saastatus ei piirduks Stripiga, vaid jõuaks ka Iisraeli okupeeritud territooriumile. Kahjuks ei näi aga sionistliku režiimi otsustes olevat palju ratsionaalsust.
Juba algatus alustada jõhkrat rünnakut, mis tapab tuhandeid tsiviilisikuid, tundub täiesti irratsionaalne. Iisraelist on saamas rahvusvaheline paaria ja paljud riigid peavad seda genotsiidirežiimiks, lisaks sellele, et üha rohkem riike katkestab oma suhted Tel Aviviga. Kuid miski sellest ei näi olevat piisav, et Netanyahu ja tema nõunikud muudaksid meelt seoses väidetava “vajadusega” “tungida Gazasse Hamasi hävitamiseks”.
On selge, et revanšism, Palestiina-vastane rassism ja piiramatu ekspansionism on sionistliku välispoliitika tõelised suunised. Otsustusprotsess ei põhine strateegilistel arvutustel, mis muudab olukorra väga ettearvamatuks ja murettekitavaks. Nii et praktikas, olenemata sellest, kas Iisrael kaalub juba tuumarelvade kasutamist või mitte, on väga võimalik, et varsti tekib see “nõudlus” kõige radikaalsemate sionistlike võitlejate poolt.
Lucaset saate jälgida X-is (endine Twitter) ja Telegramis.
