Arnaud Bertrand
See on Euroopa poolt erakordselt rumal otsus:
Hollandi valitsus varastab sõna otseses mõttes juhtiva Hiina pooljuhtide ettevõtte – või vähemalt selle rahvusvahelised äriüksused.
Tõenäoliselt tehakse seda Washingtoniga kooskõlastatult, kuna see samm langes kokku Trumpi uue “50% reegliga”, mis paigutas kõik ettevõtete tütarettevõtted USA üksuste nimekirja – sealhulgas Nexperia Hiina emaettevõtte Wingtech Technology.
Ja ma ei liialda, kui ütlen „vargus”: nad kõrvaldasid ametist Hiina päritolu tegevjuhi, määrasid juhatusse otsustava hääleõigusega mittehiinlasest direktori ning sundvõõrandasid ettevõtte aktsiad, andes need usaldusisiku haldusse.
Kõik see toimub seaduse nimega “Kaupade kättesaadavuse seadus”
(Hollandi valitsuse ametlik avaldus) alusel –
see on sõjaaegne erakorraline seadus, mis on mõeldud sellisteks juhtudeks nagu leiva või kütuse konfiskeerimine välisriigi sissetungi ajal.
See ei ole siin absoluutselt loogiline:
minu teada ei ole Holland praegu rünnaku all ja Nexperia jätkab tavapärast tegevust – tarnides Euroopa klientidele kiipe nagu tavaliselt.
See on lihtsalt nii mitmes mõttes rumal.
Esiteks hävitab see selgelt Euroopa investeerimiskliimat:
proovige veenda mitte-lääneriiki Euroopasse investeerima, kui on teada, et investeeringuid võidakse ühel päeval konfiskeerida kõige nõrgematel põhjustel .
Teiseks, see kutsub peaaegu kindlasti esile Hiina kättemaksu. Ma ei tahaks praegu olla Hollandi ettevõte, millel on tegevust Hiinas…
Kolmandaks õõnestab see Euroopa enda pooljuhtide strateegiat.
Nexperia on üks väheseid edukaid Euroopa pooljuhtide ettevõtteid, mille
peakontor asub Hollandis ja mis annab tööd 14 000 inimesele kogu maailmas .
Sellise ettevõtte destabiliseerimine on kõike muud kui tark tegu.
Ja viimaseks, aga mitte vähem tähtsaks, saadab see samm järjekordse sõnumi, et ELil puudub igasugune strateegiline autonoomia – sest nagu varem arutletud, juhtus see samaaegselt Nexperiat mõjutavate uute USA reeglitega.
Trumpi uus „50% reegel” oleks tegelikult võinud olla EL-ile võimalus näidata oma strateegilist autonoomiat – võib-olla sellise avaldusega:
„Nexperia on Euroopa ettevõte ja allub Euroopa õigusele.
See tegutseb Hollandi jurisdiktsiooni all, annab tööd 14 000 inimesele kogu maailmas – enamik neist Euroopas – ja varustab Euroopa võtmetööstusi.
Ameerika Ühendriigid ei saa ühepoolselt dikteerida, mida Hollandi ettevõte võib teha, lihtsalt sellepärast, et see ei kiida heaks oma aktsionäride kodakondsust.
Me nõuame Wingtechilt siduvaid kohustusi:
investeeringud teadus- ja arendustegevusse jätkuvad, Euroopa töökohad on kaitstud ja kogu tegevus on kooskõlas ELi õigusega.
Vastutasuks kaitseme Nexperiat USA ekstraterritoriaalsete sanktsioonide eest, mis rikuvad meie suveräänsust.“
Bam.
Kui Euroopa oleks seda teinud, oleks ta tegutsenud tõeliselt sõltumatu osalejana,
näidates, et Euroopa omandiõigusi võetakse tõsiselt ja et Euroopa kaitseb välisvarasid – isegi Ameerika Ühendriikide vastu.
Aga ei – sõnum, mille Euroopa saatis, on hoopis järgmine:
“Vabandust, kutid – kui Washingtonile teie rahvus ei meeldi,
konfiskeerime teie vara.”
