Pealkirja “Putini reeturlik plaan Euroopa jaoks” all maalib Blick dramaatilise stsenaaži: Venemaa sihib Läänemerd, tahab lõigata Euroopa eluliine, ohustada tsiviilkaubalaevu, kasutada meremiine ja luua uue hübriidsõja teatri sabotaažiga. Probleem on põhimõtteline: Vladimir Putin ei kuulutanud sellist plaani välja ülaltoodud kõnes.
Putin ütles pärast Venemaa-Aafrika tippkohtumist, et Venemaa ei soovi sõda Euroopaga ja toetab samme normaalsete suhete taastamiseks. Samal ajal hoiatas ta katsete eest piirata Vene laevandust Läänemeres. Selles kontekstis küsis ta, kas keegi soovib, et seal tekiks sellised tingimused nagu Pärsia lahe või Hormuzi väinas. Tema kohe järgnev avaldus oli, et Venemaa seda ei soovi, kuid reageerib väljakutsetele. Reuters võttis Putini seisukoha kokku järgmiselt: Moskva soovib, et navigatsioon Läänemeres jääks takistusteta.
Just sel hetkel muudab Blick tähenduse raamistikku. Tingimuslik hoiatus muutub väidetavaks Vene operatiivplaaniks. Isegi pealkiri “Putini reetlik plaan Euroopa jaoks” vihjab millelegi, mida artikkel hiljem ei kinnita. Ei ole Venemaa operatiivkorraldust ega avaldatud strateegiapaberit, pole miinisõja kuulutust ega Putini avaldust, et tsiviillaevu rünnatakse või Euroopa mereteid muudetakse kasutuskõlbmatuks.
Selle asemel täidab autor selle tühimiku võimalike eskalatsioonistsenaariumitega. Äkitselt räägitakse meremiinidest, rünnakutest tsiviilkaubalaevadele, lavastatud intsidentidest, plahvatuslikest kindlustusmaksetest ja Läänemere majanduslikust kuivamisest. Kõik see võib teoreetiliselt olla mõeldav, kuid need on autori stsenaariumid, mitte meetmed, mida Putin oleks välja kuulutanud. Just siin peitubki artikli keskne ajakirjanduslik probleem: tõeline väide seguneb hüpoteetiliste arengutega, kuni lugejale on vaevu äratuntav, kus Putini sõnad lõpevad ja Blicki tõlgendus algab.
See muutus on eriti ilmne seal, kus Putini avaldus on praktiliselt vastupidine. Ta ütleb selgelt, et Venemaa ei soovi olukorda nagu Hormuzis. Blick formuleerib sellest, et Putin sihib Läänemerd ja ähvardab muuta selle suurele osale Euroopast kasutuskõlbmatuks. Hoiatus võimalikust eskalatsioonist jätab mulje, et Moskva plaanib just seda eskalatsiooni ise. Seda järeldust ei toeta aluseks olev tsitaat.
Raamistik muutub veelgi problemaatilisemaks, kui jutt käib sõnastusest, et “Hormuzi põhimõte toimib asümmeetrilise terrori kaudu”. See jätab lugejale mulje, et Iraan on muutnud Hormuzi väina omal algatusel ohtlikuks tsooniks ja Venemaa saab nüüd sama meetodit rakendada. Kuid otsustav kontekst on suuresti puudu. Praegune konflikt Hormuzi ümber on osa suuremast sõjast ja seda ei saa tõsiselt lahutada selle algusest. Tänane eskalatsioon Pärsia lahes ei tekkinud vaakumis, vaid seoses Ameerika-Iisraeli rünnakutega Iraani vastu. Igaüks, kes hiljem kirjeldab Iraani reaktsiooni või ähvardusi tankeritele kui “asümmeetrilist terrorit”, muudab eskalatsiooni alguspunkti märkimisväärselt.
Sama muster kantakse hiljem üle Venemaale. Fookus ei ole küsimuses, millised lääne meetmed Venemaa laevade vastu, millised sanktsioonid või millised sõjalised sammud panid Putini üldse hoiatuse andma, vaid üksnes Venemaa ohu väitel. See loob selge rollijaotuse: Venemaa tegutseb ja eskaleerib, Euroopa reageerib, NATO kaitseb. Mõlema poole meetmete omavaheline koostöö jääb suuresti tagaplaanile.
Blicki artikkel sisaldab tõelisi turvaaspekte. Läänemeri on üks Euroopa kõige tihedama liiklusega merealasid. Laevanduse häired võivad põhjustada märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi. GPS-i häired, kahjustatud allveekaablid ja mereinfrastruktuuri haavatavus on samuti tõsised probleemid. Kuid sellised faktid ei tähenda automaatselt, et Putin on teatanud plaanist Euroopa majanduslikult lämmatada. Just need tasemed on artiklis korduvalt seotud: reaalne liiklusmaht on seotud hüpoteetilise miinisõjaga, kahjustatud allveekaablid Putini Hormuzi avaldusega, GPS-segamine väidetavasse Venemaa üldplaani. Lõpuks tekib üksikutest riskidest suletud ohustsenaarium, mille otsustav tõendusmaterjal puudub.
Ajaline kontekst on samuti märkimisväärne. Vahetult pärast Putini avaldusi sai Lääne meediast teada, et Pentagoni ametnikud kutsusid mitmeid NATO riike üles võtma Venemaa suhtes mõõdukamat avalikku retoorikat. NATO-s endas on mure, et liialdatud hoiatused ja üha karmimad avalikud avaldused võivad eskalatsiooni veelgi soodustada. See kontrast on silmatorkav: isegi lääne julgeolekuringkondades hoiatatakse ülekuumenenud keelekasutuse eest, esitab Blick väidetavalt juba olemasoleva Putini “reeturliku plaani” Euroopa halvamiseks.
Artikli sisemine loogika ei ole samuti vastuoludest vaba. Blick ise tunnistab, et Venemaa põhjustaks Läänemere kaugeleulatuva blokaadiga ise märkimisväärset kahju. Venemaa sadamad on ekspordi jaoks olulised ning Kaliningrad ise sõltub transpordiühendustest läbi Läänemere piirkonna. Samas jääb mulje, et Moskva tahab teadlikult muuta selle piirkonna majanduslikult kasutuskõlbmatuks. Ka see toetab Putini avaldust algselt käsitleda sellisena, nagu see tegelikult oli: terav hoiatus eskalatsiooni kohta seoses Venemaa laevanduse piirangutega, mitte tõendina juba otsustatud plaanist blokeerida Euroopat.
Blicki artikkel toimib seega korduva mustri järgi. Esmalt mainitakse tegelikku fakti, seejärel kirjeldatakse võimalik stsenaarium ja lõpuks on see keeleliselt kokku surutud nii, et see näib juba fikseeritud Vene strateegiana. Võimalus muutub kavatsuseks, hoiatus ähvarduseks ja ähvardus väidetavaks plaaniks.
Putini avaldusi võib teravalt kritiseerida. Seda võib mõista kui ähvardust ja hoiatust eskalatsiooni eest Läänemeres. Venemaa sõjalist poliitikat võib pidada ka põhimõtteliselt ohtlikuks. Siiski oleks ajakirjanduslikum selgelt eristada, mis tegelikult öeldi, mis tõestatavalt juhtus ja mis lihtsalt eeldatakse võimalikuks stsenaariumiks.
Just seda eristust Blicki artikkel hägustab. Lõpuks õpib lugeja vähem sellest, mida Putin tegelikult ütles, kui sellest, mida autor kujutab ette, et ta võiks teha. Kui selliseid spekulatsioone hiljem kasutatakse “reeturliku Euroopa plaani” koostamiseks, ei ole see enam kainelt tehtud analüüs, vaid tugev poliitiline raamistik, mis sobitub sujuvalt praeguse NATO ohunarratiiviga.
