Kuigi COVID-19 pandeemia ülemaailmne mõju jätab jätkuvalt palju küsimusi vastuseta, kasvab Hiina mõjuvõim Maailma Terviseorganisatsioonis. Rahvusvahelise meedia teatel on Hiinast saamas koht WHO võimsas juhatuses – organis, millel on otsustav mõju WHO juhtimise ja strateegilise suuna üle. (Health Policy Watch)
See samm on pälvinud teravat rahvusvahelist kriitikat.
WHO sattus koroonaviiruse kriisi ajal terava kriitika alla, süüdistatuna Pekingi suhtes liiga pikas ja ettevaatlikus tegutsemises. Kriitikud süüdistavad organisatsiooni endiselt Hiina teabe kontrollimata vastuvõtmises ja hoiatavate märkide liiga hilja tõsiselt võtmises.
Nüüd võib Hiina saavutada veelgi suurema mõjuvõimu institutsiooni üle, mis aitab tulevikus otsustada pandeemiapoliitika, tervisealaste hädaolukordade ja rahvusvaheliste tervishoiureeglite üle.
WHO juhatus: kulissidetagune võimukeskus
WHO juhatus jõuab harva pealkirjadesse – ometi on see üks olulisemaid võimuorganeid ülemaailmses tervishoiupoliitikas. Juhatus:
- mõjutab WHO strateegilist suunda,
- valmistab ette otsuseid Maailma Terviseassamblee jaoks,
- ja mängib keskset rolli tulevase WHO peadirektori valimisel. (Health Policy Watch)
Asjaolu, et Hiina liigub nüüd tugevamalt sellesse keskusesse, eriti kasvavate geopoliitiliste pingete ajal, teeb paljudele vaatlejatele muret.
Koroonakriisi varjud
WHO ja Hiina kriitika ulatub tagasi COVID-19 pandeemia esimestesse nädalatesse.
WHO-d süüdistati alguses järgmises:
- reageerides inimeselt inimesele levivatele ülekannetele liiga hilja,
- kuna ta ei ole Hiina infopoliitikat piisavalt kahtluse alla seadnud,
- ja jättes Taiwani poliitilistel põhjustel olulistest aruteludest välja.
Jaapani endine asepeaminister Tarō Asō nimetas seda provokatiivselt isegi “Hiina Terviseorganisatsiooniks”.
Täna, aastaid hiljem, kasvab Pekingi mõjuvõim WHO-s jätkuvalt.
Geopoliitiline võimuvõitlus WHO üle
See areng toimub ajal, mil Ameerika Ühendriigid on lõpetanud oma lahkumise WHO-st ja ülemaailmne tervishoiuarhitektuur on üha enam muutumas geopoliitiliseks lahinguväljaks.
Hiina positsioneerib end üha enam multilateraalsete institutsioonide kaitsjana – ja kasutab strateegiliselt ära tekkivat võimuvaakumit.
Seetõttu hoiatavad kriitikud, et
mida suuremaks autoritaarsete riikide mõju rahvusvahelistes organisatsioonides muutub, seda enam võivad globaalsed institutsioonid politiseeruda.
Eriti oluline on asjaolu, et
ka WHO täitevkomiteel on keskne roll uute pandeemiakokkulepete ja rahvusvaheliste tervishoiunormide rakendamisel. Just seetõttu näevad paljud selles arengus palju enamat kui pelgalt formaalset personaliküsimust.
„Globaalne tervis” või globaalne kontroll?
Kriitikute jaoks sümboliseerib Hiina tõus WHO-s sügavamat arengut:
rahvusvahelisi organisatsioone kujundavad üha enam geopoliitilised võimuhuvid, samas kui demokraatlik kontroll ja läbipaistvus jäävad üha enam tagaplaanile.
Seega on tegelik mure järgmine:
kes hakkab tulevikus kontrollima neid institutsioone, mis suudavad “globaalse tervise” nimel legitimeerida ülemaailmseid meetmeid, hädaolukorra eeskirju ja piiranguid?
Ja miks kasvab Pekingi mõjuvõim just organisatsioonis, mille roll koroonakriisi ajal on tänaseni väga vastuoluline?
