Heiki Kortspärn: EESTI RIIK ON MAAILMA RIKKAIM RIIK !!!

Poolt

Paar aastat tagasi tegi hr. Heiki Kortspärn pöördumise eestlastele, Eesti riigile ja rahvale lojaalsetele teistele rahvastele ning EV presidendile. Heiki Kortspärn on tuntud endise sportlase (korvpall), literaadi ja ettevõtjana.
Tema sulest on ilmunud sellised järgmised publikatsioonid:

“Eestlase saatus” (2003), “Eestlase saatus – 2” (2008), “Eestlase saatus – 3” (2014)
“Kaitseliitlase saatus” (2015)
“Eestluse hauakaevajate biograafiline leksikon” (2015)
“Sureme surmates – eestluse väärika ellujäämise õpetus” (2016)
“Ärevad mõtted eestluse surivoodil” (2018)

Pöördumist lugedes asetuvad päris mitmed puzzletükid oma kohtadele ja see seletab ära, miks Eestis nii asju ajatakse.

Pöördumine ise on järgmine:

Head eestlased! Head Eesti riigile ja rahvale lojaalsed teiste rahvuste esindajad!
Austatud Eesti Vabariigi President proua Kersti Kaljulaid!

Käesoleval pöördumisel ei ole hinda: ta on hindamatu! Nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Käesolev pöördumine saab-peab(!) olema iga eestlase (imikust raugani) oleviku ja tuleviku kindlustuspoliis, mille sarnast Eestimaal pole olnud ega tõenäoliselt tulegi. Käeolev pöördumine võiks olla iga eestlase kodus alati kättesaadavas kohas ja kindlasti peaks see pöördumine olema iga eestlase teadvuses või kui soovite, siis hinges ja südames. Käesolev pöördumine (õigemini selle pöördumise järelmid) on järjekordne lakmuspaber, mis peab näitama, kas eestlased tõepoolest väärivad oma riiki, kultuuri ja selle arengut-tulevikku. Ma näen… ma tunnetan… ma järeldan… ma hoiatan… ma püüan… Vaat säärane ego…
Viimases hädas võtan appi isegi Karl Marxi ja parafraseerin teda natuke: Üks tont käib ringi mööda Eestimaad! See on eesti rahva rumaluse tont, mis vähemalt taasiseseisvumisest saati on rahvalt märkamatult võtnud kaine ja loogilise mõtlemisvõime, põlvkondadevahelise kasvatusliku ja tööoskusliku järjepidevuse, lisanud kamaluga agressiivset rumalust ja laseb eestlaste üle irvitades piduliku paigalmarsi ja hoolikalt varjatud nurina saatel meil aastakümneid kuidagimoodi vegeteerida. Eelpooltoodust võiks nagu järeldada, et olen ainuke tark Eestimaal ja imekombel kõigest halvast pääsenud? Kahjuks ei ole. Näen, et aastate lisandudes silub aeg kõik eestlaste väljaulatuvad rumaluse mäed ja tarkuse künkakesed ja uus maailmakord (Novus Ordo Seclorum) on kergelt ja vääramatult võimust võtmas. Minul veab,- ma jõuan õigel(?) ajal ära surra, kuid see teadmine ei rõõmusta mind. Ja nii lasengi elu loojangul edasi vanaemalt-vanaisalt pärit patriootlikus vaimus ja meie põhiseaduse preambulit nii talismani- kui kaitsekilbina kasutades.Aga asja juurde: Väidan, et
EESTI RIIK ON MAAILMA RIKKAIM RIIK !!!
Mille poolest? Maavarade poolest! “Per eestlane” kohe kindlasti ja üsna tõenäoliselt ka “per eestimaalane”! Vähemalt täna, vähemalt praegu.
Teadsin juba sajandivahetusel, kui konsulteerisin kompetentsete teadlaste ning Eesti patriootide Endel Lippmaa – ja Hardo Aasmäega, et Eesti on tegelikult maailma üks rikkamaid riike. Enam-vähem tõese tulemuseni jõudsin eelnevalt ise huvi pärast asja uurides ja arvutusi tehes, kuid tegelikuna tunduva (!) olukorra seletasid mulle lahti need kaks tublit eestlast. Ja mulle tehti selgeks kõigest pool võimalikust tõest! Ülejäänut polevat mul tervislik teada. Õnneks olin tookord kiire taibuga ja leppisin olukorraga. Olen mõlema mehega (olgu muld neile kerge) vestelnud seltskonnas ainult mõned korrad ja igapäevaselt meeles on mõlema ühine arusaam: kuidas küll eestlased saaksid vastu seista üleilmsete kompaniide ähvardavale ahnusele ja röövimistele … ning kuidas vastu seista meie juhtide-otsustajate pugejalikkusele ja (ära)ostetavusele. Hea nõu jäi leidmata. Kõlama jäi, et kui avaneks eestlaste ürgne tarkus ja kavalus ja et üksi läheb raskeks ja et suur ei ole väikese sõber. Suur on suure sõber. Sõjaga kallaletulekut ei pidanud kumbki mees tõenäoliseks. Tõdeti, et Eesti võetakse ära viisakalt ja märkamatult. Et suuremas osas juba ongi ära võetud. Enda naiivsuses ütlesin, et parem oleks, kui need röövlid ja eesti rahvas sellest rikkusest midagi ei teaks. Sain kohe Lippmaa etteheitva pilgu osaliseks ja teada, et välismaised röövfirmad olid siin kohe platsis, kui me endid vabaks laulsime. Oskavad nemadki arvutusi teha. Tahtsin juba suud jälle vale koha peal paotada, kui Hardo ütles umbes nii:”Ära mitte loodagi, et meie võimumehed ei tea,- nad istuvad juba praegu miljoniliste lutipudelite otsas ja tulevikus hakkavad ammutama piimajõgedest…”
Endel Lippmaa uuris teraselt minu arvutusi ja ohkas kergendatult, et amatööri kohta polegi paha. Et tema on ka arvutusi teinud ja saanud kokkuvõttes poole suurema tulemuse. Taga hullemaks! Ütlesin, et säärane olukord võib viia Eesti riigi ja rahva surmaohtu. Lippmaa vastas, et surmaoht on eestlase kohal alati olnud. Et Eesti riik, kui niisugune, võib nime poolest kesta veel tuhat aastat, kuid kas selles riigis ka mõni eestlane veel alles on, polevat üldsegi kindel.
Meenutan praegu, mida teadsin ja ütlesin eesti rahvale juba aastal 1998 !Juba tollal püüdsin rahvast ergutada-turgutada ja näidata, et tegelikult oleme maailma riikide seas loodusvarade rikkuselt arvutatuna ühe elaniku kohta üsna tõenäoliselt esikohal!!! Uskumatu? Jah, uskumatu tõesti. Aga nii see on.
Ja ideaalis: Me ei peaks seda teades hulluks minema, vaid kokkuhoidlikult ja ausalt-arukalt käitudes-kaevandades võiks eestlust tõepoolest säilitada aegade lõpuni.Nüüd lugu ise:
EESTI ON RIKAS PRUUT.
1991. aastal varjusurmast ärganud Eesti Vabariik on täna veel liialt lapseohtu, et mehele minna. Kosilased (Venemaa, Euroopa Liit, Põhjamaad, USA jt.) teevad praegu kõik, et tulevikus kaunitariks sirguvast Eestist endale väärt kingitus vormistada. Peigmeeste ja isameeste omavahelise sobingu tulemusena on väike Eesti pandud Tuhkatriinu ossa: ta on vaene, tema arvamust ei küsita, ta peab olema alandlik ja kuulekas. Tegelikult on Eesti väga rikas pruut, kes võiks ise vabalt endale tulevikus printsi valida. Mis pruudil siis veimevakas on?
Esiteks: põlevkivi on 2,3 miljardit tonni.
Teiseks: fosforiiti on näiteks Rakvere maardlas 6 miljardit tonni. Euroopa suurim varu!
Kolmandaks: kurikuulsat diktüoneemakilta on üle 60 miljardi tonni.
Neljandaks: uraani leidub ainuüksi Toolse piirkonnas üle 27 tuhande tonni.
Viiendaks: molübdeeni üle 57 tuhande tonni.
Kuuendaks: vanaadiumi 150 tuhat tonni.
Seitsmendaks: strontsiumi miljon tonni ja 25 miljonit tonni transuraane Kabala piirkonnas.
Kaheksandaks: rauamaaki üle poole miljardi tonni Jõhvi lähedal 300 m sügavuses, kusjuures ta on kergesti rikastatav ja sisaldab 32% rauda, mis on sama hea, kui rootslastel Kirunas.
Üheksandaks: kulda-hõbedat-plaatinat sadu tonne Võru lähedal ja tuhandeid tonne Põhjarannikul, mille kaevandamine täna (eriti Võru lähedal) on siiski veel ülearu kallis.
Kümnendaks: graptoliitargilliidi varud on 70 miljonit tonni (sisaldab palju tsinki, pliid,niklit).
Peale selle on veel: metsa üle 2 miljoni hektari, lisaks palju tsementlubjakivi, turvast, ravimuda, dolomiiti, puhast (põhja)vett, mineraalvett ja kui väga vaja, siis maaõli (naftat) ja gaasigi! Ja asukoht. Sama hea, kui kaunitaridel Panamal, Gibraltaril või Singapuril. Eestist rikkamaid pruute või võrdväärseid võib lugeda ühe käe sõrmedel. Sõrmi jääb ülegi. Kes küll ütleks väikesele pruudile: ära kiirusta, kasva veel, küll sinu aeg tuleb. Muidugi on võimalus, et üks või mitu mesijuttu puhuvat peigmeest otsustavad pruudi taas vägistada ja tema kaasavara omastada. Siin tuleb loota Looja poolt Maarjamaale antud ürgsele tarkusele välja valida õige peigmees ja mitte tormata ühe karvase ning kohmaka käitumisega kosilase eest teise, libekeelse ja kalgi südamega kosilase sülle!
Viisin selle artikli isiklikult Postimehe toimetusse 22.11.1998.a. Ei avaldatud. Aastal 2015 avaldas selle loo Tallinna rahvuslaste leht “Rahvuslik Teataja”. Tagasiside oli kurvastavalt vähene, et mitte öelda: olematu!
SURMAOHT LÄHENEB EESTLUSELE VÄÄRAMATULT
Ei puutu asjasse Putin ega Trump, ei puutu asjasse üleilmne imperialism või kommunism, ei puutu asjasse 700-aastane orjapõli või Stalini Eestis kordasaadetud genotsiid. Isegi meie endi “kodukootud” juhid-vargad-valetajad on tegeliku ähvardava ohu kõrval kõigest moosivargad, keda kibeda soolvee vitsakimbuga saaks veel õigele ja ausale teele juhatada.
Surmaohul on kindel nimi: AHNUS ! Laiemas mõttes saamahimu, mis ei tunne riikide – rahvaste-rahvuste – rasside jne. piire. Ahnusega käib alati kaasas tema kaksikvend – SURM!Kas sellele võiks vastu saada eestlase oletatava, üleöö tärkava, kaine ja terase mõistuse-tarkuse abil? Jah, võiks, kuid ühel tingimusel. Vaja on lisaks vähemalt üht abilist eestlaste mõistuse-tarkuse kõrvale, on siis selleks ülitõhus relvajõud, ridamisi õnnelikke ja eestlust päästvaid (juhuslikke?) kokkusattumisi, Taara, Jehoova või UFO. Kas ja kuidas oleks seda surmaohtu võimalik kasvõi natukenegi eemale juhtida? Usun teadvat, et täna ja homme on see peaaegu võimatu,- ülehomme aga võib olla hilja… Seda piltlikult öeldes. Kena laulusalm ütleb: “… ei hõbedat, kulda ei leidu me maal…” Ega see väga vale olegi, kuna tuhandeid tonne kulda maa sees on kõige ülejäänu kõrval tõepoolest tühiasi. Eelpooltoodud maavarade-andmeid ei tea tänasel päeval 99,9 protsenti eestlastest! Ei tea tõenäoliselt ka Teie, proua president! Võiksin veelgi rohkem Teile ja oma rahvale teada anda:
Esiteks: meie suure varitseva rikkuse juures oleme täna maailma pankadele võlgu miljardeid eurosid, kusjuures Nõukogude Liidust lahkudes olime suhteliselt rikkad (kui erastamata-ärastamata asutused-ettevõtted, kinnistud, merlaevandus jne. arvutuslik summa dollarites jagada eestlaste (või ka eestimaalaste) arvuga). Siis tuli ärastamine. Euroopa Liitu astudes Eesti riigil võlgasid veel ei olnud!!! Kuidas siis on lood täna? Seisuga 16.05.2017. oli Eesti riigi võlg 26 227 727 192 eurot!
Üksiku isiku osa sellest (imikud ja pensionärid kaasa arvatud) oli 19 899 eurot ! Ja võlg muudkui suureneb iga päevaga! Aga keda see alatus ja ülekohus peale minu ja mõne üksiku patrioodi üldse huvitab?
Proua president! Toon väljavõtte:
Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne Euroopa tulevikust ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest Euroopa Liidu olukorda käsitleval konverentsil Firenzes 5. mail 2017:
“… Tähtis on avaldada Euroopa Liidule kohast tunnustust võimaluste eest, mida ta liikmesriikide poliitikakujundajatele pakub. Sama tähtis on ka mitte süüdistada Brüsselit viltuläinud asjade eest. Eesti inimesed usaldavad meie liitu, sest kõik Eesti valitsused on öelnud, et nad suudavad. Sellised sõnumid on veel tähtsamad kui Euroopa Liidu toetusskeemid, sest nagu teame, võib võrdset ja suurt Euroopa Liidu toetust saavates riikides liidu riiklik käsitlusviis erinev olla. Seega ei määra inimeste suhtumist mitte raha, vaid ideaalid. Euroopa Liit on saavutanud majandusliku lähenemise vallas märkimisväärset edu. Kui vaatame, kus me 2004. aastal olime ja kus oleme nüüd, siis räägivad numbrid enda eest – eestlased on 2,24 korda rikkamad kui ELiga liitudes…”
Milline demagoogia! Milline sõnamulin! Milline ilustatud vale! Ma olen Teis sügavalt pettunud, proua president, kuid suudan veel mitte öelda enamat. Olen võimeline iga Teie öeldud sõna argumenteeritult ümber lükkama, kuid mida suudaksin sellega Teile tõestada? Elate ju hoopis teises, Eesti-vaenulikus maailmas, milles Teie poolt väljavalitud ja kahtlemata võimekad nõunikud nii magusaid ja alatuid valesid Teie kõnedesse põimivad …
Mind huvitab, kuidas selle eelpooltoodud kurva tulemuseni oleme jõudnud? Kas süüdi on loll eestlane, juhtimisvead, pumba juurde pääsenute saamahimu või on tegu üleilmsete niiditõmbajate teadliku tegevusega Eesti-nimelisel katsepolügoonil? Olen seda meelt, et siin mängisid-mängivad kõik tegijad-niiditõmbajad ühte pika vinnaga mängu, mille kaotajaks on kõik eestlased. Nii muidu rumalad, agressiivselt rumalad, kui üksikud arukad-targad. Isegi täna ja homme heal järjel olevad “tublid ärimehed”, kes ülehomme endid eestlaseks kohe kindlasti ei nimeta. Pole kasulik. Halvasti lõpetavad nemadki …
Teiseks: Kas presidendiproua ja eestlased üldse teavad, mis toimub praegu Ida-Virumaal? Ei tea ja see samuti ei huvita kedagi. Ja noored üle Eesti,- meie tulevik? Peaasi, et saaks kergelt pappi, pidu panna, alkoholi ja narkotsi tarbida ning keppi teha. Ja see loll Kortspärn võibki jaurama jääda …
Ei tea minagi, mida Virumaal tegelikult tehakse ja kui, siis hästi natuke. Kõikjal käib tasane röövkaevandamine ja riigist mööda äritsemine. Ajakirjanduses aga ilmuvad nukrad teated tehaste, tsehhide ja kaevanduste sulgemiste kohta ja tuntakse kaasa töökohtade kaotajatele. See nutulaul on poolik tõde. Olen veendunud, märgid näitavad, et vaest ja rumalat eesti rahvast pügatakse kohe täiega. Loomulikult kitsas ringis turvalise käendusega kaitstud võimuladviku teadmisel ja osalemisel. Kes viitsiks (või julgeks) üles otsida ja lugeda praegu Ida-Virumaal tegutsevad kaanid-puugid ja nende firmad? Eesti varanduse varastamine on rahvusvaheline, kus töötavad sõbralikult ja saavad kasu väljavalitud eestlased, venelased, sakslased, soomlased, rootslased, ameeriklased jpt.
Eelpoolloetletud loodusvarad on üldrahvalik omand ehk rahvuslik rikkus, mille kasutamisest saadav tulu peab õiglaselt jõudma iga Eestimaa kodanikuni. Seni pole seda toimunud, kasum läheb väheste valdusse. Kuni riigikogu ei võta vastu vastavat seadust üldrahvaliku omandi kasutamisest saadava tulu õiglase jaotamise kohta, ei tohi jutukski tulla mingi maavara tööstuslik kaevandamine … Tean samas, et reaalelus meie rikkus ei jõua lihtsa eestlaseni mitte iialgi. Ka kaudseid teid pidi mitte. Jäävad ainult EL-i toetused, kuhu me mitu korda rohkem summaliselt alati võlgu jääme. Varsti (2020) jääme meile juba harjumuseks saanud toetustest ka ilma, kuna oleme nii hästi arenenud ja võime hoopis ise teisi toetama hakata. Nii meie juhid on meile seletanud ja see on rumala eestlase väljateenitud tulevik …
Hiljuti olevat Eesti andnud nõusoleku Kanada ja Austraalia geoloogidel Eesti maavarasid uurida! Lähematest uurijatest ma ei räägigi. Kas me tõesti oleme lollid? Ju oleme… Ma mõtlen siinjuures lihtrahvast, lihtsat eestlast.
Kolmandaks: Õigus oli Einar Laignal, kui ta kuulis Eestimaal alateadvuses ainult üht sõna:“Vale-vale-vale-vale-vale-vale-vale vale…” Eestis vohav vale on tõe juba 1990-ndatest saati varjutanud. Valetamine on aastatega saanud eestlase ja ka eestimaalase kõige tähtsamaks tunnuseks-iseloomustuseks, mis mäekõrguselt varjutab kõik teised head ja halvad omadused. Võtan ühe eestlasi mittehuvitava teema: kuidas on eestlaste ja eestluse olukord Ida ja Lääne Virumaal? Eriti Põhjarannikul ja Narva jõe ääres Narva-Jõesuust Vasknarvani? Mõlemal joonel nii 20 kilomeetrit sisemaa poole? See on ehtne Venemaa üksikute veel elusolevate või surnud eesti talukohtadega. Pingutustele vaatamata pole ma saanud teada, mitu kinnistut ja kui palju ruutkilomeetreid maid-metsi on ametlikult või variisikute kaudu Peterburi elanike (Venemaa kodanike) poolt kokku ostetud? Kui palju on siinsete venekeelsete mittekodanike käes ja kuipalju ruutkilomeetreid on venekeelsete Eesti kodanike käes? Aga variisikute ja varifirmade käes? Olgu lugejale juba täna teada: mitte ükski Eesti, Vene, EL-i või rahvusvaheline seadus ei saa takistada kohalikel venelastel (venekeelsetel) Ida-ja Lääne Virumaal korraldamast referendumit, mille tulemusena oleks ta kuu-paari jooksul ametlikult-seaduslikult Venemaa koosseisus. Kõik oleneb Moskva suvast, kas, millal või kui üldse ta seda trumpkaarti kasutab. Puänt on selles, et seda trumpkaarti polegi vaja kasutada. Miks on Eesti juhid korraldanud nii, et järjekordne 10-15 % Eestimaast on jälle juba täna asetatud pidulikult Venemaa jalge ette ja Eesti annab mõista, et “tulge ja võtke meid, kuna meie oleme rumalamad kui teie…” Kas on veel tarvis juurde lisada, et Eesti juhtide poolt innukalt loovutatud Narvataguse ja Petserimaa ning praeguse piirilepinguga kaotatavad maa-ja veealad ei rahulda karu isu, vaid hoopis suurendavad seda? Muide: Euroopa veelgi näljasemat hüääni tuleks veelgi rohkem karta-arvestada. Eestlasest lammas maitseb mõlemale…
Neljandaks:
TEGELIK OLUKORD ON HULLEM, KUI KEEGI MEIST KARTA OSKAB!
Jah, olukord on juba täna väga hull. Kõik märgid näitavad mulle, et üleilmne ahnus on asunud Eestimaa kallale. Paljud selgema pilguga eestlased ei saa hästi aru, mis Eestimaal toimub. Olen aastate jooksul seda püüdnud endale selgeks teha. Loogikat ja fakte kasutades. Ja jõudnud järeldustele, nagu viimases pealkirjas: tegelik olukord on hullem, kui keegi meist arvata oskab! Ah et Rail Baltic on mittevajalik projekt ja kulgeb mööda Lääne-Eesti soid? Loll riik ja loll valitsus? Stopp! Teeme suure vea, kui alahindame otsustajaid. Kõige lihtsam põhjus, et rajada ülikallis raudtee, pole mitte tema loodetav tulusus, vaid raudteest saab üks Euroopa Liidu kuuleka liikme Eesti (aga ka Läti ja Leedu) edasise pärisorjalikkuse garantii, mis võimalikul EL-ist välja astumisel kõik kenasti kinni (tagasi) tuleb maksta! See, et saab meie maavarasid ja reisijaid transportida, on teisejärguline.Kes imestaks, kui Eesti EL-ist väljaastumise hinnaks saab meie maavarade “vabatahtlik” kingitus EL-ile (USA-le) ja “meie sõpruse tõenduseks” saab teise maavarahunniku kingituseks Venemaa? Mõneks aastaks oleks rahu majas. Pyrrhose võit…Läheme edasi. NATO vihmavari olevat hää! Kaitseb nii, et kivi ei jää kivi peale. Ja ega`s Vene NATOT ei ründa ju!? Väidan vastu: ründab küll! Nagu nalja, naerul näoga ja purustava jõuga! Kas Teie, proua president, ikka teate, et Eestis on ennast sisse seadnud kaks USA kaitsejõudu!? Üks, “ametlik”, NATO relvajõudude koosseisus ja teine,”ametlik” USA valitsuse ja “uue maailmakorra” käepikendusena NATO viigilehe varjus, kes sisuliselt juba on meie Eestimaa sõjaliselt okupeerinud, kelle seadused on meil ülimuslikud (nagu meil EL-iski) ja kelle iga sõrmenipsu peale EV valitsus kõik käsud-nõudmised täidab!? Ja eestlase jaoks polegi oluline, kas Venemaaga hakkab “verist valesõda” pidama NATO või USA. Valesõda? Ennustan võimalikku arengut: … kogu “sõda”, lahingutegevus, saavad olema eelnevalt kokku lepitud: homme ründan mina vaat seda ruutu Põhja-Eestis nii mitme raketi, lennuki või pommiga, aga ülehomme ründad sina vaat seda ruutu nii ja niisuguse lõhkekogusega. Eestlased ei tea sellest midagi. Nendeni õiget ja ausat infot ei laeku. Lihtsalt ei laegutata ja kõik. Aga nn. toetavat-ja abitegevust jagub meie KAITSEväel ja KAITSEliidul küllaga. Ja reaalselt surma hakkame saama ainult meie, eesti kaitseväelased ja ka nn. rahulikud elanikud. “Eestlastest ülejäänud” NATO ja Vene poolelt keegi naljalt surma ei saa ja kui, siis kogemata. Loomulik kadu. Aga noodid liiguvad üle ilma ägedasti: a la Vene rünnakus sai surma xx NATO sõjameest ja hävitati x raketiseadet ja x lennukit. Sama kisab Vene, et NATO rünnakus sai surma xx sõdurit ja xxx rahulikku elanikku ja et rikutakse seda ja toda kokkulepet. Mõne kuuga on Põhja-Eesti nagu üles küntud. Paberite ja ahastavate kõnede taustal on hukkunuid palju, kuid tegelikult on kõik hukkunud millegipärast eestlased ja see info maailmasse ei jõua. Säärane on ainuke mõlemale poolele ülimalt kasulik sõjapidamise viis ja kumbki pool hõõrub heameelest käsi. Ja tohutu eeltöö kaevanduste rajamiseks saab nii originaalsel kombel tehtud ja kõik sõjakulutused üleilmse maksumaksja raha eest kuninglikult kinni makstud. Kõikide aegade tulusaim sõjaline konflikt! Ja kaevandused tulevad! Kes seda “ülesküntud” Põhja-Eestit enam rekultiveerima hakkab? Enne maavara ikka välja ja siis teeme maa uuesti ilusaks. Ja üleilmsed rohelisedki on rahul. Eelpool kirjutasin, et Eesti on rikas pruut. Tänane olukord on selline, et tema peale on himura pilgu heitnud kaks julma ja südametut koletist (USA ja Venemaa), kes kavatsevad pruudi vägistamist. Kuna otseses omavahelises võitluses on suured vigastused garanteeritud, siis koos tegutsedes on rahul mõlemad. Olen veendunud, et pruudi kaasavara jagatakse sõbralikult kaheks: EL-le (USA-le) ja Venemaale. Millegipärast meenub Saksa-Vene pidulik sõjaväeparaad Brestis 22.09.1939.a. … Ja ometi Poola ei olnud tollal mingi tuhkatriinu … Veel meenub Jalta 1945, kus “võidukad lääneliitlased” meid reetsid ja NSV Liidule kinkisid. Mina aga tean lihtsat elutõde: kes kord on reetnud, reedab ka teist-kolmandat korda! Ja kordan eelpooltoodut: suur ei ole väikese sõber! Suur on suure sõber. Kui see kasulik on.
Vaat säärane stsenaarium, milliseid võiksin välja tulistada kümneid. Eks elu näitab, kas see oli/on minu vandenõu teooria või oli mul siiski õigus? Ja kuhu ma siis oma õigusega lähen? Teadagi, kuhu …
Proua president! Kirjutan veel ühest olulisest, haakuvast teemast. 10. mail külastasite meie riigipiiri (enam isegi ei vaevuta rääkima kontrolljoonest!) ja imetlesite näidis-piirilõiku. Tohutu raha magama pandud, et minusugust rumalat eestlast rahustada!? Milleks võimas traataed loomade tõrjeks? Miks nad ei võiks vabalt liikuda? Miks Teie ja meie vormikandjad usuvad, et vaenlane tuleb üle maismaapiiri? Läbi looduslike tõhusate tõkete? Kas ta on rumal? Oh ei, proua president! Ma tean hästi ja täpselt, kuidas eestlased ja lojaalsed muulased saaksid ülitõhusalt Eestit kaitsta! Vähemalt füüsilise vaenlase vastu. Kaitseliit ei tohiks olla meie kaitseväe käsuliinide ja juhtimise all. Ehitatud mitte ülevalt alla, vaid alt üles! Kaitseliitlase tegutsemisala tänapäeva mõistes on tema lähim kodu-ümbrus (linnaosa, maksimaalselt linn, alev, alevik, lähimad külad, maksimaalselt vald). Suurim lahinguüksus on jagu (5 lahingpaari + pealik), väikseim üksus on üksikvõitleja, optimaalne on lahingpaar. Keda, kas, millal, kuidas ja kus rünnata, otsustab pealik, kes on selle jao komplekteerinud. Kokku umbes 300 kaitseliitlastest sissidega (ca 3300 võitlejat) lahingjagu lapitekina üle terve Eestimaa. Igal kaitseliitlasel peab olema maailma parim täna saadaolev tulirelv, pooled neist snaipripüssid. Praegu on nende kätte “usaldatud” ebakindlad ja tõrkeid andvad Saksa-Rootsi päritolu kasutatud ja vananenud tulirelvad. Pean seda meie sõjaväejuhtide ja poliitikute teadlikuks ja patriootide vastu suunatud reeturluse koledaimaks näiteks. Edasi: igal kaitseliitlasel peaks olema kodus peidetuna Eesti riigilt saadud vähemalt 100 (kaitseotstarbelist) granaati (a la F-1) ja kõikvõimalikke (veel seadusega lubatud!) miine või piisaval hulgal (kümnetes, sadades kilodes) lõhkeainet ja detonaatoreid. Ah et kõiki kaitseliitlasi ei saa ega tohi usaldada? Olgu pealegi. Varustage siis neid, keda saab usaldada! Neljasilmavestluses kõrgete ülemustega olen saanud vastuseks: varustaks küll, kuid meie liitlased on vastu ja hea, et kaitseliidul üldse lubatakse eksisteerida. On ainult üks rohi sääraste “liitlaste” vastu: jagada igale kaitseliitlasele 100 asemel 200 granaati jne. Enamgi veel: Eestil oleks juba ammu aeg taganeda Ottawa-maamiinide lepingust. Jne. Jne.
Mida tegite Teie? Kirjutasite 08.05.2017. alla käskkirjale, millega ülendasite kaitseväe juhataja ettepanekul Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili kindralmajoriks! Kaitseliidu taastajaliikmena (1990) tean täpselt, et tänane Kaitseliit ei ole see, mis meie isade-vanaisade ajal oli, ei ole isegi see, mis ta 90-ndate alguses oli, vaid on äranuditud ja allasurutud, teadlikult võimalikult kehvade relvadega varustatud suur hulk isamaaliselt mõtlevaid-käituvaid mehi, keda kamandavad palgalised ülemused, kes ei pea meie isaisade kogemusi ja võitlusoskusi millekski, kes on lihtsalt kellast-kellani palgatööl, täidavad kuulekalt ülemuste ja poliitikute kummalisi käske ja muigavad põlastavalt tõeliste patriootide üle. Kas teate, kuidas on Eesti riik mõnitanud juba surnud ja veel elusolevaid suures sõjas käinud veterane? Kas teate, et minu Sinimägedes haavata saanud isa ei olnud vabadusvõitleja ega hilisem veteran, vaid oli Hitleri käsilane, ei võidelnud EV ja eestlaste eest, vaid võitles fašismi ja Suur-Saksamaa eest!? Säärane oli EV peaministri ja õiguskantsleri selgitus aastal 2013. Õnneks jõudis mu isa „õigel ajal” (1993) ära surra …
Kui saaks nii korraldada, et koos Teiega, proua president, külastada homme suvalisi kaitseliitlasi erinevates kohtades Eestimaal, siis nende ausa vastuse korral saaksite teada, et nad ei tea, mida peavad tegema või kuhu minema, kui vaenlane korraldab äkkrünnaku. Kui nende relv on kesklaos, nagu enamusel, siis jääbki see sinna, kuna ladu on ammu vaenlase poolt üle võetud. Kui relv on kodus, pole sellestki kasu, kuna käsku tulistamiseks ei tule,- ei jõuta või ei julgeta käsku anda … Kuidas ma tohin-julgen nii rääkida? Igal aastal viin võimaluse korral, omaalgatuslikult, sääraseid küsitlusi läbi …
Proua president! Tahan väga uskuda, et neljasilmavestluses olete minuga ühel meelel. Mis või kes takistavad Teil seda avalikult tunnistamast-välja ütlemast?
Lõpetuseks veel rikka pruudi juurde tagasi:
2014. aasta 31. detsembri seisuga on Eesti maavarade koondbilansis arvel neli üleriigilise tähtsusega fosforiidimaardlat – Rakvere, Aseri, Toolse ja Tsitre – kogumahuga ligi 2,936 miljardit tonni.
Rakveres 15. oktoobril 2015 toimunud maavarade konverentsil teatas Euroopa Komisjoni esindaja van Maercke, et Eesti fosforiit kuulub Euroopale. Euroopa Liit on lisanud 2014. aastal fosforiidi kriitiliste maavarade nimekirja, mis näitab, et Euroopal on kiire. Reformierakondlane Kalev Kallemets on fosforiidikonverentsidega tegutsenud juba aastaid, nüüd püütakse siis asjale anda ametlik käik majandusministeeriumi ja ka riigikogu kasutades.
Eelpooltoodut arvestades väidan: Eesti fosforiidikaevandamisel pole mõtet senikaua, kuni Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige.
Lõppu tagasihoidlik järeldus juhuks, kui mingi ime läbi Eestil ise otsuseid vastu võtta lubatakse: Kõiki poolt ja vastu argumente kaaludes oleks näiteks fosforiidikaevanduse rajamine ja kaevandamine õigustatud ainult sel juhul, kui Eesti kodanikud imikust raugani sellest otsest kasu saaksid. Ükshaaval, igakuiselt, sularahas või pangaarvele. Mittekodanikud jääksid ilma, kuna nad on ennast teadlikult näidanud eestlusevaenulikena. Aga Eestil on kombeks eraldised-toetused keerukaks teha, ära peita ja ära varastada. Miljardid kuluvad, kuid inimesed ikka vaesed … Olles hästi kursis Eesti riigijuhtide ülipüüdlike pugemisharjumustega tugevamate suunas ja eestlaste järjest kiirenevas agressiivse rumaluse võidukäigus inimliku mõistmise ja tarkuse üle olen sunnitud vastumeelselt tõdema: mul on järjest sagedamini häbi, et pole suutnud midagi olulist ära teha, korda saata, et oma rahvast õigele teele juhatada. On vaja õige vähe ja samas võimatut: tubli eesti pere, põlvkondadevaheline tööharjumuslik ja tööoskuslik järjepidevus, iseseisev mõtlemisvõime ja järelduste tegemise oskus, rahvuse kallikspidamine, ühistegevus, otsustav vastuhakkamine kurjale ja halvale …. Kohe kuidagi ei tahaks säärase valusa häbitundega surra … Kes aitaks? Ehk Taara-Tarapita? Neitsi Maarja? Pudel viina? Omakohtu kiire rakendamine? Kokkukogutud meelekindluse riismed? Olen leidnud oma nn. pehme tee avalike pöördumiste näol. Juba mõnda aega on stardivalmis ka ülikarm stsenaarium, mis mõistab karmi kohut meie seniste teada-tuntud riigireeturite ja riigivaraste üle. Ja edaspidi ärgu olgu neil rahulikku und ega meelerahu.
Üha sagedamini mõtlen kirjanikule ja patrioodile Rudolf Rimmelile ja tema krestomaatilisele manifestile “Viimne kujund”. Kas Teie, proua president ja eesti rahvas üldse teate-mäletate, miks Rudolf Rimmel märtrisurma läks? Ei tea? Häbi teil olgu! Kas peaksite teadma? Jah, kindlasti.
Teie hinges ja südames, proua president, ja eestlaste hingeis ja südameis mõistmise-arukuse-südametunnistuse-julguse-aususe tärkamist näha lootes ja järgnevatele olulistele tegutsemistele isamaa surmasuust päästvatele tegevustele kaasa aidates ning…
…ettevaatliku lugupidamisega