Avaleht Arvamus Harri Kingo > Vaenukõnest > Oleme sealmaal

Harri Kingo > Vaenukõnest > Oleme sealmaal

Raadios KUKU räägiti just vaenukõnest. Ei mina ega kaks saatejuhti ei saanud suuremat aru, kust need vaenukõne ja igasuguse tavalise muu kõne piirid lähevad. Saatekülaline ei suuda neid piire kuidagi selgelt formuleerida.
Et ei suuda, see on paratamatu – keel on tähenduste tasandil ja oma pea lõpmatute väljendusvormidega liiga paljusid võimalusi pakkuv, et seda saaks kuidagi ära ja üheseks reguleerida ka karpi suruda. Lootusetu.
Üks mõte aga siia juurde siiski.
Meile räägitakse vajadusest keelata vaenukõne. Aga kõne on ju vaid pindmist ja välist tähistav – on mõtlemise, suhtumise, arusaamise väljendamine sõnalisel tasandil. Sõnade aluseks ja taustaks on mõtlemine, suhtumine, arusaamine.
Seeäbi on vaenukõne keelamine sisuliselt katse kontrollida meie mõtlemist, suhtumist, arusaamist. See on lootus, et kui miski on sõnalisel kijul väljendumisena keelatud, siis lakkab ka vastav mõtlemine. Piltlikult: kui kurjust enam kurjuseks ei tohi nimetada, siis kurjust enam polegi ja see muutub headuseks. Absurd!
See on katse suruda meie mõtlemine, suhtumine, arusaamine juriidilistesse raamidesse. Teha seda karistuse ähvardusel. Eesmägil, et me hakkaksime mõtlema, suhtuma ja aru saama asjadest vaid nö. õigesti. Määratlemata aga jääb see “õige” ise. Ning vastavalt ka “väär.”
Püütakse raamistada ja reguleerida meie kõigi teadvust – meid endid kui mõistusega subjekte, indiviide, piirates meie vabadust. Esmaselt vabadust millestki kuidagi mõelda, millessegi kuidagi suhtuda, millestki kuidagi aru saada.
Vaenukõne eest karistamine on mõttevabaduse piiramine, sest on asju, millest me teatud viisidel mõelda ei tohi. Ammugi ei tohi me seda mõeldut välja öelda.
See ongi riiklik mõttekontroll. Oleme sealmaal.

Exit mobile version