Meie maailm on suuresti vastandite maailm. Kõige hea kõrval eksisteerib nagu vari alati ka selle hea halb, kohati lausa kuri ja meile valus pool. See pole Jumala hoolimatus või kurjus, et meie maailm on selline. Ikka tarkus – me ei saa ju Jumalast rumalust eeldada.
Milles see tarkus aga seisneb? Eks selles, et kui Jumal oleks selle maailma loonud ilma nende kurjuse varjudeta, siis me ka midagi siin maailmas ei õpiks. Oleksime nagu maimukesed, keda kantakse roosal padjal läbi elu. Elu lõpul me sel juhul ka maimukese tasemel oma tarkuse ja kogemustega oleksime.
Sellisest elust poleks meile arengu mõttes kasu. Et me õpiksime, et me areneksime, selleks peab meil olema vaba tahe ja võimalus ka eksida, teha valesti, ilmutada ja kogeda ka kurjust. Me võime oma vaba tahtega isegi meie loojat – Jumalat ennast eitada. Jumal ei löö kedagi sellist välguga maha. Elu Jumalata peaks meid aga ideaalist suunama paremat elu otsima – otsima elu Jumalaga, otse Jumalas. Sest nii on targem. Nagu kurjus on rumaluse vili, nii on headus tarkuse vili.
Eksimised suunavadki meid headusele, tarkusele, oskamisele. Kogedes negatiivset soovime me liikuda positiivse poole, mis on igati loomulik. Ja nii me arenemegi – minnes läbi varjude, raskuste, murede, valu. Selline on meie tee ja ülesanne selles kohati segases oma elus ja maailmas, mida me kohati segasena tajume ning kogeme. Sageli sellisena sepärast, et oleme ise segaduses. Aga just raskused ja kogetud valud on need, mis meid edasi ja paremat leidma minema motiveerivad. Nendeta me jääksime oma vegeteerimisse.
Kui maailma kõigi aegade ühelt parimalt korvpallutrilt Michael Jordanilt küsiti, kuidas ta nii kõrgele tasemele jõudis, siis oli tema kokkuvõte: nende lugematute vigade läbi, mida ta mängudes tegi.
Murede ja raskusteta, eksimuste ja kannatuseta maailm oleks meile kasutu. Kõik need nö. halvad asjad, ka halvad inimesed meie eluteel, keda paratamatult kohtame, on vaid selleks meile meie eluteel antud, et me nende läbi ja abil õpiksime, et me areneksime.
Niisiis, me võime olla tänulikud oma taevasele Isale, et ta lasi meil meie segasel ja kohati kurjal planeedil sündida – see on parim koht vaadata ülespoole ja headust õppida.
Harri Kingo
Kandidaat 551
