Väga naiivne mõte Kristjan Portilt. Pole mingeid vahendeid ega innovatsioone iibe languse peatamiseks ja sünnituste arvu kahekordistamiseks, et kesta ja rahvana kasvada.
Me kaome, sest selle määravad ära neli objektiivsest asjaolu, mida me ei saa muuta.
1. Naine on sünnitaja. Naine otsustab, kui palju lapsi ta ilmale toob. Naise otsus sõltub tema materiaalsest ja ideelisest, mentaalsest keskkonnast. Kui need keskkonnad on naisele ebasobivad, naine ei sünnita.
2. Kapitalism kui majandusmudel. See tähendab, et kõik on hõivatud tootmisesse ja et mehed teenivad oma töö eest nii vähe raha, et ka naised on sunnitud tööl käima – seda kogu oma fertiilse ea jooksul. Kahte teha – käia tööl ja samas palju lapsi sünnitada ning üles kasvatada – see pole võimalik.
3. Tarbimismentaliteet. Kapitalism sünnitab tarbimismentaliteeti, kuna suurem tarbimine tähendab suuremat tootmist, mis tähendab suuremat kasumit. Selle eest hoolitseb reklaamitööstus. Kuna üha enam tarbimine on saanud meie tavapäraseks normiks, lausa vajaduseks, siis pole kunagi piisavalt raha, et naine võiks tööst loobuda ja elada vabana, valides ise, mida ta oma elus teeb. Naisel pole piisavalt raha, sest ka kapitalistil pole kunagi piisavalt raha. Kellegi maailmas pole, kui üldistada.
4. Ideoloogia. Kapitalistlik ideoloogia propageerib väärvabadust: et kui naine on sunnitud samamoodi tööd orjama nagu mees, siis on naine vaba nagu seda on mees. Reaalsus on teine: võitlus naiste võrdõiguslikkuse eest meestega on võitlus naiste samasuguse orjuse eest nagu see on meeste paratamatus. Kui see naiste võitlus on edukas, siis on naised meestega võrdsed – nad on meestega võrdsed orjad. Nii ongi naiste orjus naiste vabadus (“1984”).
Mehi me sünnitama panna pole võimalik. Kapitalismi me olematuks teha me ei saa. Ära muuta kapitalismi tarbijamentaliteeti me ei saa – kapitalism on rajatud üha enamale tarbimisele. Me ei saa ka ära muuta kapitalismi väärastunud ideoloogiat – et naiste orjus on naiste vabadus.
Tulemus on paratamatu nagu fakt, et 1 + 1 + 1 + 1 = 4. Ehk: eestlaste kadumine. Raha meid ei päästa – iibeprobleem ei lähe mööda ühiskondade rikkuse/vaesuse piiri, vaid mööda sama joont, kust maailmas läheb veelahe kapitalistliku tootmise ja naturaalmajanduse vahel. Need on kaks kardinaalselt erinevat elulaadi ja naturaalmajanduse osakaal ja vastav elukorraldus maailmas väheneb.
Port unistab imest. Ime jääb ära.
