Kõik minu eelnevad põlvkonnad on elanud ikka ja uuesti, põlvkond põlvkonna järel, oma tulevaste põlvkondade õnne nimel. Ja teinud suuri ohverdusi, et mul siin ja täna oleks hea, oleks kohe päris ja väga hea.
Eks see elamine tulevaste põlvede heaks on olnud omane meie eelkäijatele nende elus. On aga see meie eelkäijate vaev, loobumised ja eneseohverdamised meie õnne nimel end ära tasunud? Oleme me kõik siin oma olevikus nüüd õnnelikud? Oli see neist arukas mõtlemine ja oma elu elamine? Ehk isegi arukas nende elu siht ja mõte?
Ma arvan, et mitte. Meie maailm on sootuks teine, kui meie esivanemad seal minevikus oskasid seda ette näha ja see, mis nende meelest pidi meile õnne tagama on meile siin ja täna täiesti väärtusetu.
Ärgem unustagem – täpselt sama juhub meie eneseohverdamistega oma tulevaste põlvede õnne nimel. Sama vähe kui meie vaarisad ja vaaremad oskasid kauges minevikus meie elu ja unistusi ette näha, oskame meie oma tulevaste põlvede elu ja unistusi ette näha.
Lisaks – meil pole ka vähimatki moraalset õigust neile seal tulevikus täna ette kirjutada, milles nende õnn üldse peaks seisnema, mida nad peavad tahtma ja mille poole oma elus pürgima. See on meie suur enesepettus, kui arvame, et me saame seda teha ja oleme õigustatud seda tegema.
Andkem nad vabaks kohustusest olla seal tulevikus õnnelikud just meie fantaasiate moodi. Ja andkem endid vabaks kohustusest nad meie fantaasiate moodi õnnelikuks teha. Laskem neil seal tulevikus oma õnne üle ise otsustada. Ärgem toppigem oma nina nende ellu, ärgem tehkem neile ja iseendile mingeid täiesti mõttetuid ettekirjutusi nende õnne kohta. Nagu meie vaarisad ja -emad olid meie õnne suhtes absoluutselt pimedad, nii oleme me ise siin ja täna oma tulevaste põlvkondade õnne suhtes absoluutselt pimedad. Tunnistagem seda, olgem ausad.
Mida siis teha?
Midagi pole vaja teha. Lihtsalt püüdkem olla õnnelikud ise. Õnnelike vanemate lapsed oskavad oma elus olla samuti õnnelikud ja nad pärandavad selle oskuse edasi veel oma lastele.
Meie ainus kohustus seega tuleviku ja oma tundmatute järeltulijate ees on lihtne, kui see sõnadesse panna – on olla õnnelikud! On osata olla õnnelikud selles meile antud ehk lühikeses ühises ajas ja vaatamata meie eluraskustele.
