Selliste numbrite kasvamine on märk sellest, et inimestel on üha enam riigist ükskõik. Ei hoolita enam riigi reeglitest ja normidest. Igaüks on ise tark, käitub nagu ise tahab ning kaude sülitab sellega riigi peale. Selline hoolimatus riigi suhtes on juba sedavõrd kaugele levinud, et enam ei hoolita isegi võimalikust karistusest. Ju on selles inimeste meelestatuses ja sellistes tegudes omajagu trotsi, lausa vastandumist riigile.
See on usaldamatus riigi suhtes. Riigist lihtsalt enam ei hoolita. Riigi tahe pole enam autoriteet. Ja tõsi on – küllap on pärast valimisi meie seas väga paljud oma sisimas meie riigis pettunud. On pettunud ka need, kes siiralt ja tõsimeeli praeguse koalitsioonierakonnad meid valitsema valisid.
Väga raske on ju iseenast veenda, et kasvavate ja uute maksude koorma all vaevlemine ning vaesumine on midagi head ja see ongi meile rikkuse saabumine, et vihakõne reguleerimine polegi tsensuur, et immigratsioon Aafrikast ja Aasiast on sama hea kui eesti rahva enda positiivne iive, et homosuhe on normaalsus ka siis, kui ise selleks võimeline ei olda ja seda tülgastavaks peetakse.
Valimiseelsetele ilujuttudele tagasi vaadates – ei suudeta omaks võtta, et otsene valetamine oli tõe rääkimine.
Ju on veel palju sellist, millega ei suudeta sisimas leppida ka siis, kui selle juurde hea nägu tehakse, nõusoleku märgiks poliitkorrektselt noogutatakse ning truualamlikult naeratatakse. See väärastumus ei mahu lihtsalt inimesse enam ära.
Seaduste eitamine on märk riigi autotriteetsuse minetamisest. Kui riik oleks hea, rahvas hooliks riigi reeglitest, järgiks neid. Teada ju – ori, kes on sattunud hea peremehe juurde, ei hakka sellisele heale peemehele vastu. Kui aga peremees on halb, siis ori viilib, varastab ja logeleb nii palju, kui see on vähegi võimalik. Sest kui peremees ei hooli orjast, siis ori ei hooli ka peremeshest ega tema reeglitest. Nõuka ajal oli selline rahva mentaliteet valdav. Näen, see mentaliteet tuleb tagasi.
Halvad seadused, vilets valitsemine, suutmatus rahvast juhtida, süvenev vaesus, otsene varjamine ja valetamine – see on sellise riigisse suhtumise taust. Valitsejad peaksid seega iseendile otsa vaatama – miks rahvas neid ei armasta? Miks rahvas neid üha vähem millekski/kellekski üldse peab?
Liikluses toimuv kaos ning elementaarsete reeglite peale sülitamine on vaid üks sellise riigisse ja selle valitsejatesse suhtumise ilming. Põhjus on sügavamal ja Toompeal.
See pole rahvas, kes on raisus. Eks meenutage, kust see kala mädamema hakkab – sabast või peast?
