Meie presidendivalimised on puhtalt erakondade omavahelised võimumängud. Seda need liberaalid tahavadki, et presidendi valiks ära Riigikogu, kus liberaalidel on enamus. Ning võitlevad kõigiti selle vastu, et presidendi valimised läheksid valimiskokku, kus on esindatud ka KOV-d.
Liberaalid ju kaotasid KOV valimised kapitaalselt. Neil pole lootust, et valimiskogu, kus Riigikogu liikmetele liituvad ka KOV-de esindajad, valiks presidendi just liberaalide tahtmisest lähtuvalt. KOV-id on oma valitsuserakondade vastast meelestatust väga selgelt väljendanud.
Liberaalidele on seetõttu pärast nende totaalset põrumist KOV valimistel ülitähtis saada oma poiss presidendiks kohe Riigikogus. President meie riigis pole küll eriliste võimuvolitustega isik ega määra suurt midagi, aga ta saab panna veto seadustele, mis liberaalidele ei meeldi, samas jätta veto panemata seadustele, mis liberaalidele sobivad.
Veto panek pole kuigi keeruline – ilmselt iga seadus, kui selle seest veidigi otsida, rikub kellegi jaoks meie seadusandluse hiljuti leiutatud püha lehma – rikub kellegi jaoks võrdõiguslikkuse põhimõtet. See on alati piisav põhjus mistahes seaduse välja kuulutamata jätta.
Vaidluste jätkumisel veto üle on järgmine instants Riigikohus. Nagu praktika näitab, Riigikohus on liberaalide tallaalune. Piisab, kui selle väite tõestuseks meenutada, et Riigikohus pole ühtegi kaebust e-valimiste aususe kohta isegi arutada võtnud.
Mingit reaalset võimu, kuigi väga vähest, president meil siiski omab. Abiks liberaalidele on seegi pisku.
Kirjeldatud võimu mehaanika on liberaalidele hädavajalik neile ebasoovitavate seaduste tasalülitamiseks ja neile sobivate seaduste kehtestamiseks. Oma poiss presidendina oleks liberaalidele nende hoob võimu juures.
Teinegi aspekt: rahvast paljude jaoks on presidendi sõnadel siiski mingi kaal olemas. Ja kui ka pole, siis vähemasti püüab liberaalne nn. peavoolumeedia järjekordsest presidendi banaalsest ja ümarast kõnest välja pigistada nö “õige” ideoloogia ja levitab siis seda rahvale. Presidendil pole küll erilist reaalset võimu, aga osale rahvast on ta siiski veidi autoriteet, kuigi reaalselt on ta vaid ideoloogiline ruupor. Teisisõnu: president on meie riiklik mõttemudija.
Meie eelnevad presidendid on aga suuresti oma rmõttemudija rolli ja funktsiooni ise maha mänginud. Ega neid enam keegi eriti ei usu ega usalda, kui nad vahel harva mõne oma telgitaguste kõnekirjutajate ümmarguse ja banaalse kõne rahvale esitavad. Presidendi hääl pole rahva hääl. Ka meie nn. peavoolumeedia kui presidendi kõnede ja sõnade esimese ja “autoriteetse tõlgendaja” maine on rahva silmis üha madalam.
Kokkuvõtteks: rahvas ei saa eelolevatel presidendivalimistel kaasa rääkida. Meie roll on olla pealtvaatajad. Ja loota, et presidenti ei valita Riigikogus, vaid presidendi valimised lähevad valimiskokku. Ning et valimiskogu valib sellele kohale isiku, kes ausalt väljendab rahva, mitte parteilise võimu tahet.
Just seda need liberaalid kõige enam kardavad – et president saab olema rahva, mitte nende hääl ja esindaja. Et liberaalide domnineerimine Eesti poliitikas saab oma kuulsusetu lõpu. Nii võib ka minna: Riigikogu 2027 aasta valimised midagi head liberaalidele ei tõota. Kui veel presidendiks saab rahva, mitte liberaalide kliki esindaja, siis… Siis on kaputt ja kööga.
See on hirm rahva ees, mis liberaalid enne presidendivalimisi rabelema paneb.
-Harri Kingo, Facebook
