Viimaste aastate “sigade massiline hukkamine” pole sugugi ainult veterinaar- või tervisekaitseküsimus. See on vana, räpane ja läbiproovitud ning töötav skeem, mille eesmärk on kodumaine lihatööstus järk-järgult hävitada, et suurkorporatsioonid saaksid turu monopoliseerida.
Sama stsenaarium on käinud läbi lindude ja kalakasvatuse puhul – kohalikud tootjad kaovad, asemele tulevad hiigelketid ja import.
Meetod on alati sama: esmalt külvatakse paanika. Meedia kütab küsimusi esitamata üles “ohtliku viiruse” – olgu selleks sigade Aafrika katk, linnugripp või mõni muu “tappev haigus”. Seejärel antakse ametkondade kaudu käsk terved farmid hävitada. Hiljem selgub, et haiguse levikul polnud sugugi sellist määra, kui avalikkusele räägiti, või et see oli üldse kahtlase päritoluga. Kuid kahju on juba tehtud – konkurendid on maha taotud ja suurtootjad hõivavad naeratades turu.
Näiteid on hulgaliselt:
2015–2017 hävitati Eestis ja Lätis sigade Aafrika katku ettekäändel sadu tuhandeid sigu. Paljud väiketootjad panid uksed kinni, sest neil polnud rahalist puhvrit ega riigi tuge. Mõned neist alles hiljem tunnistasid, et nende loomad polnud haigedki – ametlik proovivõtt oli pealiskaudne ja kahtlase usaldusväärsusega.
2021 linnugripi kampaania ajal hävitati Eestis tuhandeid terveid kanu ja vutte, samal ajal kui mitme EL-i riigi väiketalunikud tõid välja, et tapmiskäsk anti enne analüüside tulemuste kinnitamist.
Rumeenias ja Poolas on olnud juhtumeid, kus hilisemad uurimised on näidanud, et “katkufookus” oli seotud üheainsa prooviga, mille päritolu ja usaldusväärsus jäidki kontrollimata.
Eesti põllumajanduse tulevikku õudusunenäona on lihtne ette kujutada: viljapõllud asenduvad päikesepaneeliparkidega, laudad jäävad tühjaks ja kohalik toit muutub luksuseks, mida enamik ei jaksa osta. Supermarketite riiulid täituvad importlihaga, mille tootmistingimustest keegi väga rääkida ei taha. Ministriks võib sel juhul sobida ükskõik kes tänavalt – otsuseid tehakse nagunii Brüsselis või korporatiivkontorites.
Ja kui rahvas hakkabki küsima, siis “juhuslikult” lastakse mõni väike võit läbi, et näidata: näete, me kuulame teid! Kuid see on suitsukate – fassaad, mille varjus käivad hoopis teised mängud. Mis võivad olla tegelikud skandaalid sigade revolutsiooni eesriide taga?
Maade ülevõtmine – tühjaks jäänud farmid ja põllumaa liiguvad odava hinnaga suurte investeerimisfondide ja välisfirmade kätte.
Toidujulgeoleku kontroll – kui kodumaist tootmist enam pole, sõltub riik täielikult importtoidust, mis annab otsustusõiguse tootjariikidele ja suurkorporatsioonidele.
EL-i toetuste suunamine – hävitatud farmide asemele rajatavad “roheprojektid” ja tööstuslikud mega-farmid saavad suurtoetusi, mille taga on samad ärigrupid, kes kriisi algatasid.
Kuni inimesed vaikivad ja lasevad endale iga järgnevat õukonna “katkupaanikat” pähe määrida, jätkub sama skeem. Peatamiseks on vaja ainult ühte – mitte kaasa minna. Esimene pretsedent on juba loodud, kui rahvas astus vastu ja mõned hävitusotsused peatati. Aga järgmine laine on juba teel – ja seekord on siht selgem kui kunagi varem.
