See oli koroona ajal. Sel ajal, kui iga veerandtunni tagant loeti uudistes ette numbreid — laipu, nakatunuid, hospitaliseerituid — et keegi jumala eest ei kahtleks, et asjal on tõsi taga. Kõik töötas selle nimel et… Ka haiglad. Ka arstid. Eriti aga reeglid.
Ohutaset tõsteti ja langetati haiglates nagu magusasõltlane veresuhkrut. Ühel päeval skafander, visiir ja topeltkindad. Järgmisel midagi muud. Keegi ei küsinud enam miks, küsimus oli millal korda jälle muudetakse.
Ühel päeval toodi sisse patsient, kellel oli vaja kohe opereerida mädapaiset. Mitte abstraktses kohas, vaid väga konkreetses — kannikate vahel. Paise oli suur, pingul ja lõhkemise äärel. Igaüks, kes vähegi ette kujutab, teab, millest jutt. See ei ole lõhn, mida saab ignoreerida. See ei ole lehk, millega „harjub“.
Lõikus ise oli kiire. Alla kümne minuti. Tehniliselt puhas töö. Mädakolle avati, tühjendati, loputati. Meditsiiniliselt korrektne, inimlikult vajalik.
Ja siis läks huvitavaks.
Sel hetkel oli ohutaset jälle tõstetud. See tähendas, et kehtis kahekümne minuti reegel – mitte keegi ei tohi operatsioonisaalist lahkuda enne, kui koroonabakterid on „maha langenud“.
Mida see tähendas praktikas?
See tähendas, et kogu personal — kirurgid, õed — ja patsient ise pidid kakskümmend minutit ruumis paigal olema. Ootama.
Kakskümmend minutit.
Suletud ruumis.
Avatud mädakolde äsjases lehas.
Mitte naljana. Mitte liialdusena.
Reeglina.
Põhjendus: viirus vajub „alla“.
Nagu tolm. Nagu nähtamatu lumehelves, mis tuleb lasta rahulikult põrandale sadada.
Keegi ei naernud. Keegi ei vaielnud. Keegi ei julgenud isegi küsida, et milline bakter tõuseb ja milline allapoole vajub ning mis edasi saab. Seisti. Oodati. Hingati. Usaldati teadust!
Ja kui see kõik läbi sai, kui palagan lõpuks enam kellelegi tõsiseltvõetav ei tundunud, jäi õhku küsimus: kelle mõistus oli selle kõige juures tegelikult tervem? Arsti oma, kes teadis, et see on absurd, aga täitis reeglit? Või nende oma, kes need reeglid kirjutasid ja uskusid, et viirus käitub nagu distsiplineeritud osake?
Keegi ei vastanud.
Aga lehk püsib veel…
-Hannes Võrno, Facebook
