Ma ei soovi Kersti Kaljulaidile inimesena midagi halba. Ka abikaasa, naise ega emana ei ole ta kellegi ebaviisakusi ära teeninud. Aga tipp-poliitiku ja kõrgeima ametnikuna…vot siin pean ma küll ausalt ütlema, et temas kehastub midagi väga tuttavat. See on see pehme, ametkondlik, „õigeid asju ütlev“ stiil, mis on kohanenud uue ajastu eurobrežnevismiga, Brüsseli ja NATO isandate keelekasutusega mille juured ulatuvad ikka sinna aega, kus riik on masin ja avalik arvamus asi, mida juhtida. Lojaalsus süsteemile on siin kõige olulisem omadus.
Just praegu, kui tal EOK tooli alt ära tõmmati, algab kõikidele tuttav tsükkel. Mitte juhuslikult. See on Eesti õukonnaeliidi klassikaline enesekaitse- ja taastumismehhanism:
Skandaal annab puhastuseks vajaliku pausi.
Ohvriroll aktiveerib õukonnameedia.
Pehme seebiga pesemine jutusaadetes ja naisteajakirjade portreelugudes muudab ta taas „kogenud, stabiilse ja Euroopa tasemel“ figuuriks.
Tagasitulek 2027. aastal tundub seega juba enam kui loogiline.
Sest süsteem ei vaja mässajaid ega iseseisvaid mõtlejaid. Süsteem vajab kuulekaid professionaale, kes oskavad asju kenasti kokku ja lahti pakkida, kes tunnevad kantseliitlikku keelt ja kes ei sea kunagi küsimärgi alla seda, kuidas „asjad elus tegelikult käivad“. Kersti Kaljulaid on selles osas olnud suurepärane. Tema juhtimisstiil on olnud just see kroonulikult korrektne ning enamasti pigem ametnikuproua kui rahva presidendi oma. See pole isiklik viga – see ongi meie põlvkonna ajastu taagana kaasas kandmine. Postsovetlik maailmavaade, kus riik on eelkõige institutsioon, milles tööliste huvid kattuvad mugavalt eliidi omadega.
Ja siin peitubki oht. Mitte selles, et üks karjäärinaine naaseb Kadriorgu. Vaid selles, et ka sama hoiak sinna naaseb. Sama lojaalsus „õigele“ narratiivile, sama vaistlik distants tavainimese muredest, sama usk, et avalik arvamus on asi, mida tuleb juhtida, mitte kuulata. Me oleme seda juba näinud: ilusad kõned, Euroopalikud väärtused, aga null selgroogu seal, kus vaja oleks rahva ees ausalt seista ka siis, kui see endale või ülejäänud eliidile ebamugav on.
2027. aasta stsenaarium, kirja pandud täna 28.aprillil, päeval kui nelikümmend aastat tagasi veeti Tšernobõli linn “ajutiselt” inimestest tühjaks…
Kersti Kaljulaid naaseb. Mitte seepärast, et rahvas teda kirglikult ihkab, vaid seepärast, et ta on süsteemi jaoks turvaline valik. Ta tunneb mängureegleid. Ta ei tee ootamatuid käike. Ta on see, kes suudab hoida „stabiilsust“ – stabiilsust, mis tihti tähendab vana ringi jätkamist.
Eesti vääriks just täna rohkem. Me väärime juhte, kes on suutnud end vabastada sellest nõukogude-järgsest kuulekuse pärandist. Juhte, kes julgevad olla rahva omad, mitte ainult eliidi omad. Kes ei karda seista ka siis, kui see ei too kaasa kiitvaid artikleid Brüsselis või pehmet kajastust Õhtulehes.
See pole Kersti Kaljulaidi isiklik süü. See on meie ühise ajaloo vari, mis ikka veel liigub ka mööda Kadrioru koridore nagu Vares-Barbaruse vaim. Küsimus on, kas me tahame lasta seda varju 2027. aastal uuesti presidendiks määrata – või lõpuks välja tulla ja astuda päevavalgusse?
Aga publikul on alati õigus öelda, et me tahame sama näidendit edasi vaadata…
-Hannes Võrno, Facebook
