Olümpiamängud ei ole arvamusfestival. Olümpiamängud ei ole ka meeleavaldus vaid ammune ühine kokkulepe – vaikiv arusaam, et siia tullakse mõõtma piire, mitte sõnumeid.
Seekord ei alanud kõik sõnadest. See algas kiivrist. Vietnami sõja ajal kandsid Ameerika sõdurid kiivri vahel poti ässa – surma kaarti. See ei olnud juhuslik mängukaart. See oli märk. Fatalism. Väljakutse. Psühholoogiline relv. Sõnum ilma lauseta.
Kui selline sümbol tuuakse olümpiaareenile, ei ole see dekoratsioon. See on teadlik märk. See ütleb: ma ei ole siin ainult sportlane. Ma olen kandja. Ja kandja ei kanna ainult oma aega sekundites, vaid oma lugu, oma sõda, oma narratiivi.
Siit algabki probleem.
Kui sportlane tuleb starti mitte selleks, et joosta kiiremini, hüpata kõrgemale või võidelda murdumiseni, vaid selleks, et täita poliitiline ülesanne, siis on mäng muutunud. Siis ei ole see enam sport. See on lavastus. Ja publik ei ole enam tunnistaja, vaid sihtrühm.
Kui üks rahvus tohib muuta areeni tribüüniks, siis miks mitte kõik? Toome siis juba kõik staadionitele. Toome kõik need, kelle treeningu- või meeskonnakaaslased on langenud . Toome kõik need, kes on kaotanud sõpru viimastel aastatel aina sagenenud äkksurmadele, millele ametlikke vastuseid ei anna ametnikud ilmselt kunagi. Toome need, kellele öeldi resuluutselt, kas süst ja tõhsutusdoosid või starti ei saa. Toome need, kes seisid iseenda, oma maa ja rahva tipphetkel medalipoodiumil, mask näoees ja medal kaelas – ajastu fotol, mis jääb arhiivi kui absurdi märk.
Kui mäng juba on ideoloogiline, siis olgu ta lõpuni.
EOK eesotsas seisvad juhid, sealhulgas Kersti Kaljulaid, ärgu teeselgu, et tegu on neutraalse žestiga. Sümbol ei ole kunagi neutraalne. Kiiver ei ole kunagi lihtsalt kiiver. Ja kui me lasemegi sel muutuda normiks, tuleb ausalt välja öelda et see ei ole enam ainult sport.
See on areen, millel võistlevad sõnumid.
Ja siis peab publik otsustama, mida ta vaatama tuli.
Punkt.
-Hannes Võrno, Facebook
