Palestiinas ei toimu sõda. Sõjas on kaks poolt. Palestiinas toimub süsteemne, igapäevane, igakülgne purustamine. Nagu keegi näriks ühe rahva konti, päev-päevalt, seni kuni ei jää muud kui kolin ja tolm. Ning maailm — või see osa maailmast, mis nimetab end arenenuks, õigustatuks, inimlikuks — vaatab pealt. Mõni neelab tüki paremini alla, mõni komistab korraks, mõni ei saa isegi aru, mida ta sööb.
Ja ülejäänud maailm vaikib.
Ka moslemimaailm — kus justkui oleks vendlus, usuline ühtsus, püha maa — on nagu pilliroog. Väriseb ja paindub. Ei murdu, aga ka ei tõuse. Sest vastas ei ole ainult relv, vastas on süsteem.
Vastane on määratlematu.
Mitte üks lohe, vaid paljude peadega, finantsinstrumentide ja diplomaatiliste keeltega, ülikondadega, klotserdatud sõrmedega käed, mis ei määri end verega, vaid patsutavad protokolli.
Sest kui sa ründad seda lohet, siis kaob su eksport. Kaob su platvorm. Su pangakonto. Su järgmine päev. Riik mida valitsed.
Ja nüüd ma küsin sinult, eestlane.
Sina, kes sa elad väikse maalapi peal, mille ajalugu on üks pikk rindkerele vajutava saapa talumine. Sina, kes sa tõused hümni saatel püsti ja tunned midagi… võib-olla uhkust, võib-olla hirmu, võib-olla üksindust. Sina, kes sa usud veel, et kodu on püha, ja lapsed ei ole numbrid.
Vaata peeglisse.
Ja küsi: kui homme hommikul saab maa su jalge all palestiinlaste saatuse — kes tuleb?
Kes tõuseb lauast, pühib lõua rasvast ja ütleb:
„Ma lähen tapan selle hüdra, kes julges puutuda mu pruuti.“
Kes?
Kas keegi, kes istub kuskil Marokos või Malaisias viietärni hotellis toimuval nõupidamisel ja ütleb, et see väike põhjamaa tüdruk tuleb nüüd päästa?
Kas keegi murrab vaikuse, tõstab lipu ja ütleb, et nende küla oli ka meie küla?
Kas keegi toob vett, kui pommitatakse?
Kas keegi usub veel, et õiglus ei pea olema „võitjate kirjutatud“?
Sa tead vastust.
Ei tule. Mitte keegi ei tule. Sest sina oled liiga kaugel, liiga tühi, liiga väike. Sest sa ei kuulu suurte narratiivide hulka. Nagu ei kuulu ka palestiinlane.
Sina, eestlane, oled nagu tema — ainult et ajutiselt veel ellu jäetud.
Saad ehk 20 aastat veel lubada endale neutraalsust. Mõne siiruviirulise seisukohavõtu. Mõne “ma ei ole päris kursis” vastuse. Aga kui see päev tuleb, et sina oled see, keda pressitakse nagu savitükki, siis tea — maailm ei tule.
Sest maailm sööb.
Ja keegi ei tõuse lauast enne, kui taldrik on tühi.
Sest see, kes tõuseb, kaotab õiguse süüa.
