Ega te pole unustanud? Mäletate? Muidugi mäletate. Vähemalt need, kes rahuliku südamega võivad öelda EI. Me ei pea unustama, seljataha jätma, eluga edasi minema ja mitte tagasi minevikku vaatama. Peame, vägagi. Sest see ei tohi jääda unustusse ega hanguda selleks, millest on söögilauas väga ebamugav rääkida.
Mäletate kuidas nad käise kurguni üles keerasid ning fotograafide piiramisrõngas ennast pookida lasid?
Mäletate, kuidas nad nõudsid seda kõikidelt, sest see pidi olema täiesti ohutu ja teaduslikult tõestatud. Enamgi veel – see oli murrangulne ja teaduslik maailmapäästmise projekt. Mõnes mõttes oligi, sest mõelda täna, millega nad kõik need aastad peale seda tegelenud on ning mida nad suust välja ajavad… Mõelge sellele, kui sügavale mutta on tambitud rahva suhtumine oma riiki ning kuhu suunda on lohisenud tulevikulootused. Sülekoertest toiduahel küürib meediaseebiga vaipa, kus porised jäljed räägivad roimast, aga nemad jutustavad endiselt tervisest pakatavast tapetust. Need sundpookimised on neile silmnähtavalt mõjunud ja see mõistust laastav mõju süveneb silmnähtavalt. Me kuuleme ametnikke ja ministreid ning vaatame hämmingus üksteisele otsa, küsides – kas ainult mulle tundub, et see inimene ei saa aru kus ta on ja kes ta on?
See paneb mõtlema ja tekitab rea küsimusi. Kui need elupäästvad inimeksperimendid millele õlg alla pandi, mõjuvad nii nagu me seda poliitikute ja neisse ikka veel uskujate peal näeme, siis on selge, et need ei olnud ohutud. Aga mis siis, kui nad valetasid juba toona, säästes enda ja lähedaste elu ning tervist, et ainult meie ennast torkida laseks?… Ja kui nad siis nii räigelt valetasid, miks ei peaks nad valetama praegugi? Tulevikust rääkimata…
-Hannes Võrno, Facebook
