Aastaid oleme me endale rääkinud, et eestlane on metsarahvas. Vaikne. Digitaalne. Kangekaelne. Laulab end vabaks ja programmeerib end rikkaks. Ehitab üles Ukraina, peksab laiali Venemaa, teeb Soomes ületunde ja mõõdab maantekraavis mööduvate autode kiirust. Mõõdab sõnu milligrammiga ja tundeid kilovattides. Nii õpetame oma lastele, nii kirjutame oma turismibrošüüridesse, nii vaatame iseennast peeglist.
Aga teadus, see külm ja südametu teadus, ei hooli meie enesekuvandist.
Sel kevadel avaldas Rahvusvaheline Antropoloogilise Tajukuvandi Konsortsium (IATC) koos Maailma Sotsiaalse Identiteedi Instituudiga (WSII) uuringu, mis hõlmas 193 riiki ja veidi üle 8,4 miljoni vastaja.
Küsimus oli lihtne:
„Kui nimetatakse üks riik, siis mis on esimene märksõna, mis pähe tuleb?“
Tulemused pidid algselt jääma kitsasse teadlaste ringi. Liiga paljud vastused olid küsitavad. Liiga paljud seosed – ebamugavad. Aga üks tulemus murdis laboriseinad, serveriruumi ukse ja kaine mõistuse lukud.
Kui vastajatele öeldi Estonia, siis:
Üheksa vastajat kümnest ütles pärast mõnesekundilist pausi:
„Aaa… need on need veepallurid.“
Mitte IT! Mitte koorilaul! Arvo Pärt ega Ott Tänak! Mitte mets.
Veepall!!!
Täpsemalt – maailma parimad veepallurid.
Teadlased kontrollisid andmeid neljal korral. Vahetati küsimuse sõnastust. Muudeti intervjueerija tooni. Eemaldati võimalikud botsüsteemid. Uuring viidi läbi nii telefoni teel, kirjalikult, näost näkku kui ka eriti segastes oludes lennujaamade passikontrollides.
Tulemus jäi samaks.
Lõuna-Ameerikas noogutati enesekindlalt.
Aasias oldi hetkeks mõtlikud, aga oldi nõus.
Aafrikas öeldi, et „jah, need valged, kes löövad palli vees nagu oleks see rahvuslik kohustus“.
Euroopas arvati algul, et jutt käib Ungarist, aga kui öeldi, et pisem, siis mindi üle Eestile.
Kust see pärineb?
Teadlastel pole aimugi. Arhiivid ei näita ühtegi suurt eestlaste veepallidominantsi. Meil pole isegi rahvuslikku veepallitraumat ega -müüti. Pole “pronksipalli”, mida kord tagasi nõuda. Pole laulvat veepalliväljakut.
On vaid tulemus.
Üks hüpotees räägib 1930ndate salajasest Balti veespordiliigast. Teine kahtlustab Nõukogude-aegset infosulgu, kus keegi ajas sassi Eesti ja Jugoslaavia. Kolmas aga viitab sellele, et üksainus tekst “Estonia – Water Polo Dynasty” olevat ekslikult sattunud 1887. aastal viie suurima entsüklopeedia esmatrükki ning paljunenud sealt edasi nagu kultuuriline viirus.
Tõestada ei saa midagi.
Aga maailm teab.
Ja nüüd tekib küsimus:
kui terve maailm peab sind veepalluriks – kas sa siis oledki veepallur, isegi kui sa pole iial palli näinud?
Võib-olla ongi nii, et rahvuslik identiteet ei kujune mitte selle järgi, mida sa oled, vaid selle järgi, milleks sind piisavalt kaua peetakse. Võib-olla pole meie tugevus mitte metsas, digis ega laulus, vaid mingis müstilises, nähtamatus basseinis, kus me kõik alateadlikult ujumist õpime.
Ja võib-olla on see uuring senini sahtlisse lukustatud just seetõttu, et see on liiga täpne. Liiga naeruväärne. Liiga usutav.
Sest kujuta ette homset esikaant:
„Eestlased polegi maailmas tuntud kui IT-rahvas, vaid kui veepallurid.“
Riigilipp küll ei muutu, aga midagi hinges nihkub. Jalad jäävad hetkeks kuivale, aga pilk otsib vett.
Nii on lood, sõbrakesed.
Kui sa tahad, et maailm sind mäletaks, pole vaja midagi tõestada.
Piisab, kui keegi kuskil juba ammu otsustas, et sa oskad ujuda.
Ja tema arvamus ujub sinust alati natuke eespool.
“ESTONIA! 2025
60x60cm Digitušš
-Hannes Võrno, Facebook
