Hiljuti teatas Interpharma nimeline ühendus pressiteates: „Uus Euroopa uuring 2025: kahepoolsete lepingute III hääletuskavatsus näitab valdavat enamust jaa-hääle poolt.“ Interpharma sõnul toetaks üle 60% enamus „olemasolevate lepingute stabiliseerimist“, kui hääletus toimuks täna.
Ma uurisin asja. Interpharma esindab 23 ettevõtet, millest ainult Novartis ja Roche on Šveitsi omad. Euroopa farmaatsiatööstus on tihedalt seotud vastavate riikidega. Lisaks ei saa 21 välismaise farmaatsiaettevõtte juhtidelt vaevalt eeldada, et nad mõistaksid kohalike elanike õigusi.
Aga kuidas see “esinduslik” uuring sündis? Ühing tellis GfS-i küsitlusinstituudilt. Instituut küsitles 1030 valimisõiguslikku valijat. See on täpselt 0,018% valijaskonnast. Isegi küsitlejad ise ei usu ilmselt, et see on “esinduslik”.
GfS ja Interpharma kasutavad pidevalt ka petusõna “Kahepoolne III”, justkui oleks ELi integratsioon seotud kahepoolsete lepingutega. See on koloniaalleping, mis laiendab ELi õigusakte ja jurisdiktsiooni Šveitsile.
Kõige huvitavam on aga küsitlejate küsimus vastajatele: „Üldiselt, kas näete Šveitsi ja ELi kahepoolsetes lepingutes rohkem eeliseid või puudusi?“ Ka mina oleksin siin rohkem eeliseid näinud. Ja Interpharma ning GfS-i teadlaste loogikat järgides kuuluksin ELi esitamise lepingu toetajate hulka, mille ma kindlalt tagasi lükkan.
Kas see on tegelikult teaduslik meetod? Loodetavasti ei leidu selliseid võltsuudiseid ka ravimite pakendi infolehtedel.
Ärme luba vasakpoolsetel rohelistel poliitikutel, kellel puudub ettevõtluspädevus, dikteerida, kuidas Šveits saab edukas püsida. Keskendume iseseisvusele ja edule. Šveits kõigepealt!
Christoph Blocher,
endine föderaalnõunik ja ettevõtja
