Paul Homewood
Gröönimaa jääkate sulab globaalse soojenemise tõttu või nii meile vähemalt räägitakse. ELi 2025. aasta Euroopa kliima seisundi aruande kohaselt kaotas jääkate eelmisel aastal 139 gigatonni. See on umbes 1,5 korda rohkem jääd kui kõigis Euroopa Alpide liustikes ning on tõstnud globaalset keskmist merepinda 0,4 mm võrra. (Üks gigatonn võrdub ühe miljardi tonniga.) Alates 1972. aastast on kaod kokku ulatunud 5747 gigatonnini. Jää kadu on alates 1980. aastatest umbes viiekordistunud ja eeldatavasti jätkub kiirenemine ka pärast sajandi lõppu.
Need kogused kõlavad hirmuäratavalt, mis on muidugi ka harjutuse eesmärk – vähemalt seni, kuni mõistad, et praeguse tempo juures kuluks Gröönimaa täielikuks sulamiseks 27 000 aastat.
Ma muutun alati kahtlustavaks, kui “teadlased” esitavad trende, mis ulatuvad tagasi 1970. aastatesse – aega, mil Maa oli läbinud kolm aastakümmet jahtumist ning mil teadlastel, aga ka riigipeadel ja valitsusjuhtidel oli siiras hirm väikese jääaja tagasituleku ees. Ma muutun veelgi kahtlustavamaks, kui avastan, et Gröönimaa jääkilbi ametlikud andmed pärinevad avalikult aastast 1840.
2021. aastal arvutas eelretsenseeritud uuring jääkatte massibilansi iga-aastaseid muutusi alates 1840. aastast. (Paks must joon tähistab selle aruteluga seotud netomuutusi.)
Graafik kinnitab, et jääkate on alates 1980. aastatest massi kaotanud. Oluline on aga see, et sulamine algas umbes 1900. aastal. Aastatel 1920–1970 oli jää kadu sarnasel tasemel kui viimase kolme aastakümne jooksul – see pole sugugi üllatav, arvestades, et kogu Gröönimaa temperatuuriandmed näitavad, et tollal oli seal sama soe kui praegu. Vahepeal, 1970. ja 1980. aastatel, langes temperatuur järsult.
Teisisõnu, see ei ole uus nähtus, nagu meile arvatakse. See on osa palju pikemast protsessist, mis algas ammu enne niinimetatud inimtegevusest tingitud globaalse soojenemise algust.
Teadlased on jääproovide ja muude tõendite põhjal juba ammu kindlaks teinud, et 19. sajand oli Gröönimaal tõenäoliselt kõige külmem periood pärast jääaega. Soojematel perioodidel, näiteks keskajal, Rooma ajal ja varasematel aastatuhandel, oli jääkate väiksem kui tänapäeval. Jääkatte vähenemist viimase sajandi jooksul tuleb vaadelda nende pikemaajaliste tsüklite kontekstis.
Jäämassi andmeid avaldatakse jätkuvalt regulaarselt ning esialgsed andmed on nüüd saadaval 2026. aasta augustis lõppeva aasta kohta – Gröönimaa jääandmed esitatakse tavaliselt vastavalt “hüdroloogilisele aastale” septembrist augustini.
Alates 2021. aasta uuringust on jää kadu veelgi aeglustunud ja on nüüd tagasi 1920. aastate tasemel. Tegelikult suurenes jäämass 2025/26 hooajal veidi, 6 gigatonni. Gröönimaal suve sel aastal praktiliselt polnud. Kuigi suvine sulamine algab tavaliselt juuni alguses, püsis külm ja lumine ilm ka juulis. Selle tulemusena oli suvine sulamine umbes 200 gigatonni tavapärasest väiksem.
Tasub märkida, et Gröönimaa kehv suvi oli osa ulatuslikust joavoolu konfiguratsioonist, mis tõi meile kuuma suve. Kuigi meie suve domineerisid kõrgrõhkkonna süsteemid, püsis Atlandi ookeani kohal vihmane ilm ja mõjutas Gröönimaad.
Kuus gigatonni on muidugi väike kogus, kui arvestada tohutut ebakindlust, millega neid arvutusi tehakse. Jääkatte muutusi ei ole võimalik otseselt mõõta; selle asemel arvutatakse arvud arvutimudelite abil, millele on lisatud andmeid näiteks sademete ja temperatuuri kohta. Eksperdid tunnistavad, et need võivad sageli olla kuni 100 gigatonni võrra nihkes.
Sellegipoolest on täiesti selge, et Gröönimaa jääkilp on suurepärases seisukorras. See on ikka veel märkimisväärselt suurem kui enamiku viimase 10 000 aasta jooksul ja kui see üldse kahaneb, siis mitte kiiremini kui sajand tagasi.
