Autoriks JBShurk AmericanThinker.com-i kaudu,
Kanada Liberaalpartei valis riigi peaministriks keskpankuri Mark Carney.
Temast sai alles hiljuti poliitik, aga juba istub ta klassi eesotsas! Pole aga muret. Tal on selline CV, mida kõik heas positsioonis olevad globalistid Klaus Schwabi Maailma Majandusfoorumil kadestaksid. Ta juhtis mitte ainult Kanada, vaid ka Inglismaa keskpanka. Ta on erakordne keskpankur! Talle meeldib naljaka raha trükkimine ja turgudega manipuleerimine. Kunstlikult loodud inflatsioon on tema moos, mees!
Carney on Maailma Majandusfoorumi standardse tööprotseduuri uusim kordus vallutatud valitsustele (ja Kanada on kindlasti WEF-i hõivatud): Võimaluse korral pange pankurid vastutama nende tüütute territoriaalnimetuste eest, mida nostalgiliselt tuntakse rahvusriikidena. Prantsusmaa petit fromage Emmanuel Macron oli Rothschild & Co investeerimispankur. Ühendkuningriigi endine peaminister Rishi Sunak oli Goldman Sachsi ja riskifondide tüüp. Ärge imestage, kui näiliselt eikusagilt tuleb välja rohkem rahvusvahelisi pankureid, kes hakkavad kohe domineerima teiste pseudo-suveräänsete riikide poliitikas. Investeerimispangandus – ja täpsemalt keskpangandus – on globalismi elujõud. Miks? Sest kui pank on juba piisavalt suur, mängib ta tervete rahvaste tulevikuga (ja sealsete miljonite üksikeludega), nagu oleks tegemist pelgalt pokkerižetoonidega.
Nii et globalistlik kabal nõuab veel üht osa maailmakaardilt! Või säilitab oma nõude Kanada suhtes, peaksin ütlema. Kõik teavad, et sojapoiss Justin Castreau ( ta nuttis oma hüvastijätupressikonverentsil Pete’i pärast!) ja tema endine asepeaminister Chrystia Freeland kutsuvad Herr Schwabi “isaks”. Saksamaa dr Evil on mõlema Canucki loomulik isakuju.
Kooky Chrystia on see hullude silmadega ärkvel, kes lubas kasutada USA vastu tuumarelvi, kui president Trump kehtestab vastastikused tariifid ja lülitab välja Ameerika rahaotsad, mis on pikka aega Kanada sotsialistliku süsteemi subsideerinud. Ta on kanadalane Karen, kes tõenäoliselt ei kao. Olen kindel, et isa Klaus annab talle veel ühe võimaluse karjuda: “Ma olen naine, kuule, kuidas ma möirgan!” pärast seda, kui keskpankur Mark Carney on lõpetanud Kanada ülemineku rahvusvahelise rahatrükkimise gildi “rohelisest energiast” sõltuvale vasallriigile. Kui põhjapoolsed tõmblused, hipid ja hiinalased on ahminud piisavalt Carney WEF-i stiilis globalismi, et Reichsführer Schwab peab talupoegi piisavalt alistatuks, võib ta Chrystia ilma igasuguse vastupanuta peaministriks seada. Kui ta on paigas ja saanud volitused lõpetada Trudeau ja Carney kastreeritud Kanadast järelejäänud, nimetab ta tõenäoliselt oma tsensuuri armastava orjariigi ümber “Not-so-Freeland-ia” oma lemmikvanaisa fašistlike kalduvuste auks.
Pole ime, et president Trump on endiselt mures USA-Kanada piiri pärast. Kuningas Charles III Põhja-Ameerika varjupaigast on saanud globalistide, kommunistide ja äratanud natside hornetipesa. Võib-olla peaksid ehitajad pärast lõunamüüri valmimist selle 49. paralleelini üles tõstma ja sellega tegelema. Unustage “globaalse soojenemise” rünnak. WEF-i loodud talv on kindlasti tulemas.
Muidugi on Kanada vaid üks territoorium, mille poole püüeldakse globalistide keskpanga riski lauamängus. WEF-id veeretavad täringut ja hõivavad maid üle kogu planeedi.
Kolm aastat on Ühendkuningriik, Euroopa Liit ja Ameerika enda CIA karjunud: „Ukraina! Ukraina! Ukraina!” Tublid Davosi daavid nõuavad üksmeelselt, et mitte-ukrainlased sureksid oma tigedate gangsterite poolest tuntud riigi püha au eest. Arvestades lääne eufooriat selle koha suhtes, mis tekitas kahjulikud Tweedle-Vindmanid, eeldaks naiivne vaatleja ekslikult, et Ukraina peab olema kodanikuvooruste ja inimõiguste bastion – mitte riik, mis on keelustanud opositsiooniparteid, sõnavabaduse, teisitimõtlemise, usuvabaduse ja demokraatlikud valimised. Kui jahmatav võib olla asjatundmatute jaoks avastus, et Volodõmõr Zelenski lääniriik pole tuntud oma “demokraatlike” normide poolest, vaid seda peetakse üheks korvamatult korrumpeerunud kuritegevuse pesaks kogu Euroopas. Kui olete kunagi sattunud mõne muu Euroopa rahutu konfliktipiirkonna lähedusse, siis teate, et kontinendi peamise rikutuse sihtkoha mainet pole lihtne nõuda. Ukraina pidi oma väljateenitud kurikuulsuse nimel kõvasti tööd tegema.
Pole tähtis. Klaus Schwabi globalistid oskavad hästi kaubamärgi ümber kujundada.
Kui raha trükkivad keskpankurid rahastavad USAID-i ja USAID maksab lääne ajakirjanikele, et nad juhiksid lugusid Ukraina valitsemissüsteemi kuulsusrikkast aadlist, hakkavad meie seas vähemteadlikud lõpuks välja hõiskama sama asja: Ukraina hea. Venemaa halb. Kas teeme praegu tuumasõda? See ei ole meie süü, et meid, inimesi, saab nii lihtsalt programmeerida. Oleme bioloogiliselt loodud usaldama inimesi juhtivatel kohtadel.
Siin on probleem: kui kõik võimupositsioonidel olevad inimesed on kas raha trükkivad keskpankurid või propagandat välja ajavad spionaažijuhid, siis sõdades hukkuvad inimesed (nii sõdurid kui ka tsiviilisikud) teevad seda varaste ja valetajate käsul. Pered ei tohiks ohverdada oma lapsi rahapesurite ja spioonide lubaduste alusel.
Davosi eliidi reaktiivmasina jaoks ei valmista teiste inimeste vabaduse säilitamine muret. Võlaorjade loomine on kasulik nende vastavatele pereettevõtetele; pärisorjade vabastamine, et riffraff saaks oma madala klassi arvamust avaldada, ei ole. Kas keegi usub, et samad Euroopa riigid, kes tsenseerivad regulaarselt oma kodanikke ja takistavad heakskiitmata erakondadel võimu hoidmast, oleksid huvitatud vaeste ukrainlaste vabaduste kaitsmisest? Euroopa eliit (ja Ameerika sõjaõhutajad) peavad ukrainlasi kahurilihaks – seepärast ei ütle nad midagi, kui Zelenski pätid röövivad mehi tänavalt, pressivad nad teenistusse ja mõistavad nad hukka rebimise.
Sõda seisneb ennekõike raha teenimises ja võimu laiendamises. Eliit kohtleb seda kui “mängu”, sest nad ei riski millegagi. Tavalised inimesed palvetavad, et see lõppeks, sest nad riskivad kõigega.
Kui WEF-i liikmed ei suuda Ukraina sõda piisavalt kaua pikendada, et võita tagasi mõni väärtuslik Musta mere rannik, ajavad nad lihtsalt segadusse ühes naaberriigis. Heitke pilk lauamängu kaardile. Lisaks Venemaale, Ukrainale ja Türgile kuuluvad sellesse piirkonda Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka, Armeenia ja Gruusia. See on imelik. Kõik Musta mere äärsed või selle äärsed riigid on hiljuti kogenud kodumaiste konfliktide, poliitiliste mässude või otseseid kodusõdasid. Rumeenias mitte ainult ei tühistanud globalistid eelmise aasta presidendivalimisi, kui võitis “vale” kandidaat, vaid viskasid võitja kandidaadi ka tänavuse hääletussedelilt välja, et vältida tema korduvat võitu – kõike seda “demokraatia kaitsmise” nimel!
Kas Musta merre suubuvates jõgedes on midagi mürgist? Või võib juhtuda, et Lääne ühe maailma valitsuse innukad ja luureagendid/sabotöörid soovivad meeleheitlikult säilitada mõju territooriumide üle, mis võivad piirata Venemaa strateegilist kontrolli Musta mere kaubateede üle ja sulgeda Venemaa juurdepääsu Vahemerele laiemalt?
Võib-olla nõuab Venemaa lahtivõtmine tosinaks eraldiseisvaks WEF-i soodustavaks riigiks WEF-i entusiastidelt Venemaa isoleerimist poolest maailmast. Kui nad suudavad vältida jama eest ise maksmist, meelitades USA-d ohverdama ameeriklasi tarbetule kolmandas maailmasõjas, siis seda parem. Nagu neile meeldib Klaus Schwabi metsakaelal küsida, miks sõdida venelaste või ameeriklastega, kui saad nad omavahel võitlema? Kahuriliha ei diskrimineeri rahvuse järgi.
Kui läänelik “demokraatia” tähendab, et keskpankurid kontrollivad sisepoliitikat, summutavad eriarvamusi ja otsustavad, millal sõda on “kasumlik”, siis peaksid kodanikud hakkama küsima, kes kurat nad juhtima pani. Kindlasti polnud see inimestes.
