See, mida veel mõned aastad tagasi peeti väga riskantseks mõtteeksperimendiks, on ilmselt poliitilisele reaalsusele üha lähemale jõudmas: USA ja Euroopa valitsused kaaluvad üha enam päikeseenergia geoinsenerlust – sihipäraseid sekkumisi päikesekiirgusse, et Maad kunstlikult jahutada. Sellest teatab Politico, viidates ekspertidele, kellel on poliitiliste debattide kohta põhjalik ülevaade.
Eriti tähelepanuväärne on see, kus need arutelud toimuvad: sageli suletud uste taga. ÜRO peasekretäri kantselei strateegilise kliimakommunikatsiooni endine juht Cynthia Scharf ütles Politicole, et see teema on juba ammu kliimateadlaste ringkonnast välja jõudnud. Nüüd tegelevad sellega põllumajandus-, kaubandus-, välis- ja isegi kaitseministeeriumid.
Aruande kohaselt kasvab huvi ka Washingtonis. USA Kongressi liikmed arutavad väidetavalt küsimust, milliseid valitsuse võimekusi päikeseenergia geoinsenerluse valdkonnas tuleks arendada. Samal ajal arutatakse seda teemat intensiivsemalt ka Euroopas.
Selle keskmes on eriti vastuoluline meetod: stratosfääri aerosooli sissepritse (SAI). See hõlmab osakeste sisseviimist atmosfääri suurel kõrgusel, mis peegeldaksid osa päikesevalgusest tagasi kosmosesse. Põhimõte põhineb suurtel vulkaanipursetel, mille järel võib globaalne keskmine temperatuur ajutiselt langeda.
Selline sekkumine oleks aga eksperiment kogu kliimasüsteemiga. Teadlased hoiatavad ettearvamatute tagajärgede eest sademete, mussoonvihmade ja piirkondlike ilmastikumustrite osas, samuti võimaliku mõju eest osoonikihile. Lisaks on olemas põhimõtteline probleem: päikeseenergia geoinsenerlus ei vähendaks atmosfääris CO₂ kontsentratsiooni, vaid varjaks vaid osa selle soojendavast mõjust.
See muudab tehnilise küsimuse üha enam geopoliitiliseks: kes otsustab, millal, kus ja mil määral päikesekiirgust manipuleeritakse? Rahvusvaheliselt siduvaid reegleid potentsiaalse laiaulatusliku kasutuselevõtu kohta veel ei ole. Üksikute suurriikide otsustel võivad aga olla tagajärjed praktiliselt igale riigile maailmas.
Politico tsiteerib ka teadlast Portia Adade Williamsi, kes hoiatab, et selline valitsus nagu USA võiks tehnilisest vaatenurgast suhteliselt kiiresti kasutuselevõtu suunas liikuda. Scharf omakorda näeb ohtu, et poliitikud võivad tõsise kliimakriisi korral pöörduda väidetavalt kiire lahenduse poole enne, kui rahvusvahelised reeglid ja võimalikud kõrvalmõjud on piisavalt selgitatud.
Pole ikka veel tõendeid selle kohta, et Washington või Brüssel oleks otsustanud ulatusliku kasutuselevõtu kasuks. Poliitiline lävi on aga nähtavalt nihkumas: päikesekiirguse kunstlikku manipuleerimist ei arutata enam ainult teadusringkondades, vaid see jõuab ministeeriumitesse, parlamentidesse ja julgeolekupoliitika institutsioonidesse.
See tõstatab küsimuse, mis ulatub kliimapoliitikast kaugemale: kui globaalse kliima sihipärase muutmise tehnoloogiad tegelikult kättesaadavaks muutuvad, siis kes hakkab lõpuks Maa termostaati kontrollima?
