Kit Klarenbergi poolt
2025. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus lõppes 17. mail vastuolude keskel. Sionistliku üksuse osaleja Yuval Raphael saavutas teise koha. Tema lugu “New Day Will Rise” sai avaliku telefonihääletuse kaudu 297 punkti – see on võistluse suurfinaalis läbi aegade kõrgeim punktisumma. Kolmteist riiki andsid Raphaelile maksimaalse punktisumma, 12 punkti. See aitas Iisraelil peaaegu võita, hoolimata sellest, et ta jäi riikliku žürii häältel viimaseks. Koheselt nõudsid riiklikud ringhäälingud üle Euroopa uurimist ilmse tööstusliku ulatusega manipuleerimise kohta Iisraeli kasuks.
Sionistliku üksuse osalemine võistlusel oli eelnevalt väga vastuoluline. 5. mail kirjutasid 72 endist Eurovisiooni võistlejat – sealhulgas varasemad võitjad – alla Euroopa Ringhäälingute Liidule (EBU) saadetud kirjale, milles nõuti Iisraeli ja selle riikliku ringhäälinguorganisatsiooni võistluselt kõrvaldamist “Gaza sektori palestiinlaste genotsiidi ning aastakümneid kestnud apartheidi ja kogu Palestiina rahva sõjalise okupatsiooni” tõttu. Nende nõudmist toetas Hispaania peaminister Pedro Sanchez.
19. mail paljastas EBU uurimine, et Iisraeli valitsuse reklaamiagentuur oli läbi viinud ulatusliku platvormideülese veebikampaania, et koguda toetust Raphaeli tööle. Laialdaselt levitati üksikasjalikke juhiseid selle kohta, kuidas tema poolt hääletada tekstisõnumi ja telefoni teel isegi nii kauges riigis nagu Austraalias, koos hoiatusega, et igaüks võib hääletada kuni 20 korda. Kampaania toetuseks loodi spetsiaalne YouTube’i kanal – @Vote4NewDayWillRise –, mis kogus üle 8,3 miljoni vaatamise. Videoid jagati laialdaselt sotsiaalmeedias.
Eraldi uurimised viitavad sellele, et sionistid võisid võistluse tulemuste manipuleerimisel minna veelgi kaugemale, kasutades “VPN-e, automatiseeritud skripte (botfarme) ja suures koguses SIM-kaartide ostmist”. See pole esimene kord, kui Tel Aviv on püüdnud Eurovisiooni lauluvõistluse tulemusi enda kasuks mõjutada häbitute pettuste abil. Kui Iisrael võistluse 2018. aastal võitis, levisid laialdaselt spekulatsioonid, et võidu põhjuseks oli nüüdseks tegevuse lõpetanud sionistliku veebipõhise astroturfingu algatuse Act.IL sekkumine. Lisaks selgetele hääletusrikkumistele tähendas võit seda, et 2019. aasta võistlus toimub Iisraelis.
Selle õnnejuhu strateegiline tähtsus sai selgeks Knesseti kuulamisel 2018. aasta juunis. Mitmed sionistlikud seadusandjad ja ministrid kuulutasid, et “Eurovisiooni lauluvõistluse korraldamine Iisraelis on kingitus”, mida saaks kasutada Iisraeli rahvusvahelise maine parandamiseks ja kasvava boikoti-, investeeringute mahaarvamise ja sanktsioonide liikumise eeliste tasakaalustamiseks. BDS sundis hiljuti Argentinat tühistama maailmameistrivõistluste “sõprusmängu” Iisraeliga pärast seda, kui Tel Aviv üritas mängu korraldada ebaseaduslikult okupeeritud Jeruusalemmas.
“Arvamusliidrid”
Sionistliku üksuse korraldatud sarnased sotsiaalmeedia ja telefonihääletuse manipulatsioonid aitasid Iisraelil kindlustada 2024. aasta võistlusel viienda koha, millele eelnesid ka laialdased üleskutsed keelata Tel Avivil osalemine ja kutsuda teisi osalevaid riike üles üritust boikoteerima. Kuigi Iisrael oli võidust kaugel, oli tema esinemise avalike suhete kasu ilmne. Üksuse ametnikud, lääne uudisteagentuurid ja eksperdid haarasid tulemustest innukalt kinni tõendina, et vaatamata Gaza sektoris 21. sajandil jätkuvale holokaustile toetas eurooplaste “vaikiv enamus” endiselt Iisraeli.
Tol ajal vaimustus Iisraeli avaliku diplomaatia veteran David Saranga Ynetile: „Me teadsime, et olukord pole nii tõsine, kui Euroopa tänavatel toimuvad meeleavaldused peegeldavad, kuid me ei oodanud nii ülekaalukat toetust.“ Ta lisas, et „tõsiasi, et isegi riigid, kus avalik arvamus on Iisraeli suhtes kriitiline, näiteks Rootsi või Iirimaa, andsid Iisraelile kõrge hinnangu“, viitab sellele, et kogu läänes olid „maa-alused hoovused“ sionistide-meelsete meelsuste osas.
Sarangas tunnistas aga ka, et üksuse välisministeerium “tegutses sõbraliku publiku seas, et suurendada valimisaktiivsust”. Ynet paljastas hiljem need pingutused, sealhulgas selle aasta Tel Avivi võistleja Eden Golani, kes salvestas välismaisele publikule nende keeles isiklikke videosõnumeid, väites vastikult, et “moslemid” õhutavad Iisraeli vastu “vihkamislainet”. Viidi läbi ulatuslik analüüs, et tagada tema sõnumi jõudmine “Eurovisiooni armastava publikuni, nagu LGBT-kogukond Euroopas, fänniklubide liikmed, võistlust kajastavad ajakirjanikud ja valdkonna arvamusliidrid”.
Pärast Yuval Raphaeli teist kohta puhkes tuttav koor, kus arvukad silmapaistvad tegelased väitsid, et nende ülekaal telefonihääletusel oli märk varjatud sionistlikest sümpaatiatest kogu maailmas ning et kasvavad ülemaailmsed solidaarsusaktsioonid Palestiina toetuseks ei esinda laiemat avalikku arvamust. Kuigi nende esinemisi tervitati nii intensiivsete buudega, et mõned Euroopa ringhäälingud kasutasid massiivsete buude summutamiseks eelnevalt salvestatud rõõmuhõisete ja aplausi, näitavad küsitlused selgelt, et valdaval enamikul eurooplastest on Tel Avivist “negatiivne” arvamus.
Asjaolu, et sionistlik üksus on aastate jooksul järjepidevalt investeerinud tohutult aega, energiat ja raha Eurovisiooni lauluvõistluse “manipuleerimisse”, annab tunnistust võistluse muljetavaldavast rahvusvahelisest propagandajõust. Igal aastal vaatab turniiri regulaarselt kuni 200 miljonit inimest üle maailma ja Tel Aviv pole ainus, kes võistlust poliitilise kasu saamise relvana kasutab. Tegelikult lõi Eurovisiooni lauluvõistluse salaja NATO psühholoogilise sõjapidamise vahendina, et manipuleerida ja kontrollida avalikku arvamust just sel selgel eesmärgil.
“Psühholoogilised meetmed”
2015. aasta jaanuaris avaldati esmakordselt erakordne ja varem salajane dokument, mille kirjutas 1955. aasta märtsis NATO teabe- ja kultuurisuhete komitee. Selles toodi välja Eurovisiooni lauluvõistluse praktilised ja ideoloogilised alused, mis toimusid esimest korda järgmisel aastal vaid seitsme osalejaga. Võistluse “eesmärke” käsitlevas osas öeldi, et NATO eesmärk oli “televisiooni maksimaalselt ära kasutada”, mis “annab inimkonnale lõpuks võimaluse ületada aja ja distantsi visuaalsete kujutiste abil”, jõudes samal ajal suure globaalse publikuni:
„Televisioon on võimaldanud nägemisel võidutseda aja ja ruumi üle ning see aspekt on meile kõige rohkem muljet avaldanud ja pannud meid uskuma, et meie kohus on ületada kitsad piirangud, mis piirasid meie saateid vaatajatega, kes on koondunud meie vastavate pealinnade ümber ja reisida mööda maailma. Pole mõtet hoida käes imelist instrumenti, kui saame seda kasutada ainult Pariisi, Londoni või Milano äärelinnade näitamiseks Prantsusmaal, Inglismaal või Itaalias.“
Dokumendis jätkati, et televisiooni „ligitõmbavus“ „seisneb võimalikult kaugele ulatumises… [kasutades] selle imelise instrumendi võimet edastada koheselt mujal toimuvaid sündmusi“. NATO väitis, et „televisioon ületab meie Euroopa riikide piire“ ja seega on sõjalisel liidul „ainulaadne sotsiaalse ja psühholoogilise tegevuse instrument [rõhutus lisatud]“. Kokkuvõttes võiks luua Euroopa meedia „närvisüsteemi“, mis oleks „palju võimsam kui telefon“ või raadio „avalikkuse elavdamisel“.
Dokument lõpeb selle autori, Prantsuse riikliku ringhäälingu Radiodiffusion Française’i toonase tegevdirektori Jean d’Arcy sõnadega, kes väljendab siirast lootust, et „Eurovisiooni lauluvõistluse sotsiaalne tähtsus saab arenedes üha selgemaks, millele see paratamatult järgneb“. Dokument oli kokkuvõte tema märkustest kaks kuud varem Pariisis toimunud NATO „kõrgemate infoametnike“ erikonverentsil. Tema kõnet kirjeldati hilisemas alliansi uudiskirjas kui „äärmiselt huvitavat“.
Sellel konverentsil kinnitas NATO esimene peasekretär Hastings Ismay, kes kuulutas kuulsalt, et alliansi eesmärk Euroopas on „hoida venelased eemal, ameeriklased sees ja sakslased maas“, oma kindlat veendumust NATO eesmärkide ja saavutuste sügavama ja laiema mõistmise olulisuses.“ Eurovisiooni lauluvõistlus pakkus ideaalse võimaluse saavutada neid eesmärke mittesõjalisel viisil, edendades Euroopa ühtsust ja kultuurilist üleolekut Nõukogude Liidu üle ajal, mil külm sõda oli alles lapsekingades.
Kommunismi kokkuvarisemine Kesk- ja Ida-Euroopas ning sellele järgnenud Nõukogude Liidu lagunemine suurendas oluliselt Eurovisiooni lauluvõistluse osalejate arvu. Venemaa osales võistlusel esmakordselt 1994. aastal. 25. veebruaril 2022, päev pärast Ukrainas puhkenud variksõda, keelati Moskval osalemine ja see seisukoht on jäänud kehtima tänaseni. Sel aastal võitis Kiiev Kalushi orkestri lauluga “Stefania”, mida mõnedes ringkondades tõlgendati oodina MI6 toetatud Ukraina ultranatsionalistile ja massimõrvarile Stepan Banderale.
NATO asepeasekretär Mircea Geoana kiitis Ukraina võitu ja selle „kaunist laulu“, sidudes Kiievi triumfi „julgusega võitluses Venemaa vastu“ ja „tohutu avalikkuse toetusega kogu Euroopas ja Austraalias“ varisõjale. Reutersi raport Geoana märkuste kohta algas märgiga, et „Eurovisioon ja NATO ei ole tavaliselt seotud“ – ilmselt teadmata, et sõjaline liit oli ja on rahvusvahelise võistluse läbiviimise aluseks selle algusest peale.
