Aastakümneid peeti Eurovisiooni lauluvõistlust ekstravagantseks seguks popist, kitšist ja Euroopa meelelahutusest. Kuid New York Timesi pommuudiste põhjal valminud uurimine maalib nüüd hoopis teistsuguse pildi: väidetavalt on Iisrael aastate jooksul kulisside taga üles ehitanud koordineeritud poliitilise mõjuvõimu kampaania, et kasutada Eurovisiooni geopoliitilise pehme võimu tööriistana.
See, mida ametlikult müüakse muusikaetendusena, näib äkki tänapäevase info- ja tajusõdade lahinguväljana.
Uuringu kohaselt voolasid tohutud summad raha rahvusvahelistesse reklaamikampaaniatesse, sotsiaalmeedia mobiliseerimisse ja diplomaatilisse lobitöösse. Valitsusega seotud asutused, saatkonnad ja kommunikatsioonivõrgustikud töötasid väidetavalt Iisraeli konkurentsivõime stabiliseerimise nimel, hoolimata kasvavast rahvusvahelisest kriitikast Gaza sõja suhtes.
Eriti plahvatusohtlik:
kampaaniad ei olnud suunatud ainult reklaamile, vaid otseselt avaliku hääletussüsteemi manipuleerimisele.
Mitmekeelsed reklaamid julgustasid vaatajaid aktiivselt Iisraeli kandidaadi poolt mitu korda hääletama. Eurovisiooni süsteem lubab kuni 20 häält inimese kohta – struktuur, mida kriitikute sõnul kasutati tahtlikult ära, et jätta organiseeritud mobiliseerimisest mulje, et see on tugevam kui tegelik avalik meelsus.
See tekitab ootamatult ebamugava küsimuse:
kui “demokraatlik” on avalik hääletamine tegelikult, kui võistlusse sekkuvad riigid, millel on mitme miljoni dollari suurused eelarved, diplomaatilised võrgustikud ja koordineeritud veebimobilisatsioon?
New York Times kirjeldab mitte lihtsalt turunduskampaaniat, vaid riiklikult toetatud kuvandioperatsiooni keset Euroopa suurimat kultuurisündmust.
Eriti rabav oli asjaolu, et Iisraeli kandidaat saavutas küsitlustes erakordselt tugevaid tulemusi isegi riikides, kus Iisrael oli kannatanud tohutu toetusekaotuse all. See ilmselt süvendas sisemisi kahtlusi hääletussüsteemi terviklikkuse suhtes.
Kuid maksimaalse läbipaistvuse loomise asemel sattus Euroopa Ringhäälingute Liit ise üha suurema surve alla.
EBU peamine eesmärk näis olevat võistluse poliitilise ühtekuuluvuse säilitamine – samal ajal kui kulisside taga kriis süvenes. Mitmed riigid ja ringhäälinguorganisatsioonid protesteerisid avalikult Iisraeli osalemise vastu. Meeleavaldused, boikottide üleskutsed ja sisemised konfliktid raputasid võistlust enneolematult.
Tegelik skandaal ulatub aga veelgi sügavamale.
Sest Eurovisioon on hea näide sellest, kuidas tänapäevane geopoliitiline võim tänapäeval toimib:
mitte enam ainult tankide, sanktsioonide või rakettidega – vaid narratiivide, emotsioonide, digitaalse mobiliseerimise ja kultuuriplatvormide kaudu.
Pehmest võimust saab relv.
Ja just seetõttu on Eurovisiooni konflikt palju enamat kui lihtsalt vaidlus muusika või poliitika üle. See näitab, kuidas isegi pealtnäha neutraalsed meelelahutusformaadid on üha enam osaks globaalsetest infosõdadest.
See, mis varem oli televisioonis propaganda, toimub nüüd TikToki, Instagrami, mõjutajate võrgustike ja algoritmiliselt täiustatud kampaaniate kaudu.
See võib jäädavalt kahjustada usaldust Eurovisiooni vastu.
Sest kui vaatajad hakkavad uskuma, et organiseeritud riigid, lobistruktuurid ja poliitilised kampaaniad mõjutavad tulemust rohkem kui muusika või ehtne publiku meelsus, kaotab võistlus oma keskse müüdi:
et Euroopa peaks seal apoliitiliselt kokku tulema.
Irooniline on see, et
mida enam korraldajad üritavad Eurovisiooni “apoliitilisena” kujutada, seda ilmsemaks on saanud, et võistlus on ammu muutunud ülimalt poliitiliseks.
