Euroopat ähvardab taas energiakriis – ja seekord võib see olla keerulisem kui esimeste suurte tarnešokkide ajal pärast Ukraina sõda. Samal ajal kui paljud poliitikud olukorda pisendavad, hoiatavad turuanalüütikud nüüd ohtliku kombinatsiooni eest, mille moodustavad madal gaasihoidlate võimsus, kahanevad diislikütusevarud ja kasvav sõltuvus maailmaturust.
Oluline erinevus võrreldes 2022. aastaga: tol ajal suutis Euroopa kompenseerida Venemaa torujuhtmetarnete katkemist veeldatud maagaasi (LNG) massilise impordiga. Tänapäeval on see mudel üha enam oma piire saavutamas.
Euroopa gaasivarude tase on sel aastaajal madalaim alates arvestuse pidamise algusest. Samal ajal konkureerib Euroopa Aasiaga piiratud veeldatud maagaasi (LNG) varude pärast, samas kui Lähis-Ida kriisist tulenevad tarnehäired avaldavad turule täiendavat survet. Isegi ELi muudetud eesmärki detsembrini seatud varudele võib olla raske saavutada. (Reuters)
Aga see pole veel kõik.
Olukord halveneb ka diislikütuse puhul. Euroopa ei tooda piisavalt kütteõli ja diislikütust kodumaal ning sõltub impordist. Samal ajal on ülemaailmsed varud endiselt madalad ja tarned peamistest ekspordipiirkondadest on piiratud. See ajab hinnad üles ja suurendab tarnepuudujäägi ohtu – just kütteperioodi alguses. (BOE aruanne)
Eriti kriitiline probleem on see, et Euroopa ei saa nüüd enam loota pikaajalistele ja stabiilsetele tarnelepingutele. Selle asemel on mandriosa muutunud sõltuvaks ebastabiilsest globaalsest turust. Iga kriis Lähis-Idas, iga veeldatud maagaasi tehase seisak või iga nõudluse kasv Aasiast võib avaldada kohest mõju Euroopa energiahindadele.
Lisaks on üks areng, millele seni vähe tähelepanu on pööratud: Saudi Araabia suunab oma naftaeksporti üha enam kallimatele alternatiivsetele marsruutidele, et vähendada oma sõltuvust Hormuzi väinast. Pikemad transporditeed, kõrgemad kindlustusmaksed ja kasvavad logistikakulud võivad nafta ja sellest tulenevalt ka diislikütuse hinda jäädavalt tõsta – isegi kui sõjaline olukord Pärsia lahes leeveneb. Samal ajal hoiatas Aramco, et sõja algusest on kadunud üle 2,6 miljardi barreli naftavarusid ja et isegi kohese normaalse olukorra taastamise korral kuluks varude taastamiseks kuni 18 kuud.
Tagajärjeks võib olla struktuurne probleem: Euroopa ei maksa enam kõrgemaid energiahindu mitte ainult ajutise konflikti, vaid globaalsete tarneahelate püsiva muutumise tõttu.
Samal ajal toetuvad teised piirkonnad pikaajalistele energiapartnerlustele või omavad suuremaid toorainevarusid. Euroopa seevastu on endiselt lõksus nappide veeldatud maagaasi varude pärast konkureerimises ning sõltub rohkem kui kunagi varem ülemaailmsetest laevandusmarsruutidest ja geopoliitilistest arengutest.
Kui eelolev talv tuleb keskmisest külmem või energiaturgudel tekivad uued häired, võib Euroopa silmitsi seista kasvavate küttekulude, kõrgemate elektrihindade ning tööstusele ja tarbijatele langeva koormusega oodatust varem. Reuters võtab olukorra kokku karmi hinnanguga: pärast mitut järjestikust kriisi on Euroopa taas vaid ühe karmi talve kaugusel tõsisest energiakriisist.
