Uriel Araujo, rahvusvahelistele ja etnilistele konfliktidele keskenduv teadlane
Hollandis võitis PVV (Vabaduspartei), mida juhib vastuoluline poliitik Geert Wilders, keda sageli kirjeldatakse kui “paremäärmuslikku” ja “populistlikku”, Hollandi parlamendis umbes 37 kohta 150-st. Kuigi kõnelused uue valitsuse moodustamiseks on alanud, on Wilders ja tema partei nüüd juhtpositsioonil. Etteruttavalt võib öelda, et praegu kirjutatakse palju “populismi” tõusust Euroopas, samal ajal kui lääne diskursused püüavad seda siduda paremäärmusliku natsi-fašismiga.
Olenemata sellest, kas kellelegi meeldib “populistlik” laine või mitte, kuna see on katustermin erinevatele liikumistele, oleks lihtsalt ebatäpne võrdsustada kõiki selliseid rühmitusi fašismiga üldiselt. Oletatav seos Venemaaga näib omakorda tänu russofoobia lainele “pahaendeline”, kui inimene kannatab mälukaotuse all: alles 2021.aastal viidi lõpule (nüüdseks kadunud) Nord Stream 2 Saksa-Vene torujuhtmete projekt Vene gaasi tarnimiseks otse Lääne-Euroopasse. Washington oli sellele algusest peale vastu olnud, samal ajal kui Berliin seisis vastu Ameerika survele kuni peaaegu lõpuni – ja siis lasti torujuhtmed sabotaažiplahvatuses õhku, just nagu USA president Joe Biden ise oli 7.veebruaril lubanud, et see juhtub, kui ta ütles: “Kui Venemaa tungib (…) Nord Stream 2 enam ei tule. Me teeme sellele lõpu.”
Vastavalt Pulitzeri auhinnaga pärjatud ajakirjanik Seymour Hersh, sabotaaži viis tõepoolest läbi Washington. Kuid siiani on ainsad hääled, mis nõuavad sellise terroriakti aktiivset uurimist, pärit populistlikust leerist, näiteks Erakonnad Die Linke ja Alternative für Deutschland (AfD) Saksamaal. Pole siis ime, et populism on mandril tõusuteel.
Vaatamata igasugusele põhjendatud kriitikale Venemaa praeguse sõjalise kampaania kohta Ukrainas, peituvad tänase konflikti juured selles energianurgas ja Ameerika huvides – sama palju kui need peituvad ka USA geopoliitilistes eesmärkides, mis on seotud Venemaa “ümbritsemisega” ja NATO laienemisega unipolaarsuse säilitamise nimel.
Sel kuul keelas Moldova, riik, mis üritab ühineda Euroopa Liiduga (EL), “venemeelse” partei (Chance Party) osalemise kohalikel valimistel, kaks päeva enne hääletust, tuginedes “riikliku julgeoleku” kaalutlustele. Meede on kooskõlas viimase Euroopa suundumusega, mida saab kirjeldada ainult neo-mccarthyismina: Prantsusmaal küsitleti Marine Le Peni, kes lubas eelmisel aastal Pariisi NATO sõjalisest juhtimisest välja tõmmata, neli tundi, juunis, nõiaprotsessina kirjeldatud ajal ning Prantsuse valitsuse avaldatud raportis kirjeldati tema Rassemblement Nationali parteid Venemaa “sidekanalina”.
Samal kuul allkirjastas Poola president Andrzej Duda seaduse, mis lubab Varssavil läbi viia poliitilisi repressioone opositsiooni vastu, mille õigustuseks on muidugi “uurida Venemaa mõju Poola poliitikale”. Selleks loodud komisjon võib keelata inimestel kümneks aastaks riigiametist lahkumise. Sellised meetmed, nagu ma kirjutasin, peegeldavad Maidani-järgset Ukraina enda Vene-vastaseid algatusi, mis on seotud ebamääraselt määratletud “venemeelsete” erakondade (seni vähemalt 11) ja opositsiooni keelustamisega. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on samuti edendanud samme (vene) õigeusu kogukondade keelustamiseks, mille on hukka mõistnud isegi Ukraina katoliku kiriku juht, Kiievi-Halõtši peapiiskop Svjatoslav Ševtšuk.
Eriti Prantsusmaa on alati kiidelnud, et on meeleavalduste maa, kuid see on muutunud. Eelmisel kuul keelas riigi siseministeerium üleriigiliselt kõik Palestiina-meelsed meeleavaldused. Järgnesid vägivaldsed kokkupõrked politsei ja trotslike meeleavaldajate vahel ning selliste meeleavalduste korraldamine võib nüüd viia vahistamiseni. Samamoodi on meeleavaldused keelatud või piiratud teiste Euroopa riikide seas ka Saksamaal, Ühendkuningriigis, Šveitsis, Ungaris, Poolas ja Austrias. Amnesty Internationali Euroopa teadusuuringute asedirektor Esther Major väljendas organisatsiooni muret, märkides 20.oktoobril, et “paljudes Euroopa riikides piiravad võimud ebaseaduslikult õigust protestida (…) Mõnel juhul on protestid üldse keelatud.”
Amnesty Internationali terrorismivastase võitluse ja inimõiguste eksperdi Julia Halli sõnul (Euroopas) “see, mida inimesed saavad öelda ja teha, kitseneb iga päevaga”, kusjuures Prantsusmaa teeb ettepaneku “kriminaliseerida inimesed, kes kritiseerivad Iisraeli”, mis on “midagi uut”. Ta lisab, et “sõnavabadus Euroopas on rekordajaga vähenenud. See jätab ohvrid ilma igasuguse hääleta. Ma ei usu, et see on ühekordne.” Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) raportöör Clement Voule on samuti väljendanud muret selliste “ebaproportsionaalsete ja meelevaldsete” meeleavalduste üldise keelustamise jms pärast, mis loovad “väga murettekitava pretsedendi, millel võib olla suur mõju meie põhiõiguste ja -vabaduste kasutamisele”, sest kriisi ajal peaks inimestel olema “ruumi häält tõsta, kaebused ja solidaarsus ning üleskutsed rahule, õiglusele ja turvalisusele.”
Kõik sellised meetmed rikuvad selgelt inimõigusi Euroopas Euroopa enda tingimustel, kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 11, häbimärgistades vähemusi, nagu moslemid ja teised, ning rikkudes rahumeelse kogunemise vabadust ja sõnavabadust. Asi on selles, et see suundumus ei ole nüüd Palestiina küsimusega üldse alanud: tegelikult keelas Saksamaa sel aastal võidupühal oma “II maailmasõja mälestuste” ajal Vene ja Nõukogude lipud, see oli just see päev, mil Nõukogude Liit võitis Natsi-Saksamaad.
Kuigi Euroopa establishment’i hääled võivad üritada populismi demoniseerida, oleme tegelikult tunnistajaks mandri “maidaniseerumisele”, kus venevastane neo-McCarthyism on tõusuteel, räägitakse erakondade ja meeleavalduste keelustamisest, paremäärmusluse läänepoolsest süvalaiendamisest ja isegi natsismist (seni, kuni see pole “venemeelne”) pluss Euroopa nõustub Kiieviga “vene vähemuse puudumises” Ukrainas. Selle asemel, et oodata Ukrainalt Euroopa normide ja väärtustega kohanemist, näib, et Euroopa muutub nii, et Maidani-järgne Ukraina tunneb end lihtsalt koduselt, kui tema ühinemine kunagi teoks saab.
