Glenn Diesen
NATO oli külma sõja ajal alati mõeldud ajutise sõjalise liiduna, mida ühendas ühine vaenlane ja ühine oht. Kui see oht külma sõja lõppedes ja seejärel Nõukogude Liidu lagunemisega kadus, oli 1990. aastate keskne küsimus: mis saab NATO uueks eesmärgiks? Vastus sellele küsimusele oli unipolaarsuse ehk kollektiivse hegemoonia taotlemine külma sõja järgsel ajastul NATO ekspansionismi ja sõjalise sekkumise kaudu („väljaspool oma piirkonda või väljaspool äritegevust“).
Venemaale esitati kaudselt ultimaatum: kas olla tsivilisatsiooni kuulekas õpilane või saada tsivilisatsioonivastaseks jõuks. Venemaa võis aktsepteerida NATO hegemoonilist rolli “heaolu eest seisva jõuna” või vastu hakata – mispeale naasis NATO oma endise Venemaaga vastasseisu rolli juurde. NATO toetatud režiimivahetus Ukrainas – mille eesmärk oli muuta riik Venemaa partnerist Venemaa-vastaseks rindel olevaks riigiks – vallandas sõja 2014. aastal. NATO hakkas naasma oma endise Venemaaga vastasseisu rolli juurde, kuid see toimus ajal, mil hegemooniline ajastu oli juba lõppenud.
Nüüd, kus endine kollektiivne hegemoonia on tasakaalustunud ja tekkinud on multipolaarne maailm, on NATO taas oma eesmärgi kaotanud ja on kokkuvarisemise äärel. Euroopa juhid tahavad taastada NATO algse eesmärgi: Venemaa ohjeldamine. See ebaõnnestub, sest see põhineb petlikul narratiivis, et Venemaa tahab taastada Nõukogude Liitu, selle asemel et lihtsalt NATO ekspansionismile ja sõjalisele sekkumisele vastu astuda.
USA ei naase aga NATO algse eesmärgi juurde, kuna globaalne võimu tasakaal on nihkunud ning seetõttu ei toeta USA Euroopa juhtide valesid narratiive. USA on suhtelises languses ega suuda säilitada samaaegset strateegilist domineerimist Euroopas, Lähis-Idas, Ida-Aasias ja läänepoolkeral. USA ei saa olla multipolaarses maailmas igal pool korraga ja nihutab oma fookuse läänepoolkerale ja Ida-Aasiale. Ameerika kohalolek Euroopas tarbib liiga palju ressursse ja surub Venemaad lähemale Hiinale – oma peamisele vastasele. USA on aga üsna valmis Venemaaga konflikti eurooplastele üle andma. Euroopa jääb kuulekaks ja Venemaa on nõrgenenud.
Kui Euroopal oleksid olnud ratsionaalsed juhid, oleks ta kohanenud uue rahvusvahelise võimu tasakaaluga, lõpetanud selle sõja, sõlminud Venemaaga rahu, loonud ühise üleeuroopalise julgeolekuarhitektuuri – 35 aastat liiga hilja –, mis oleks päästnud ka Ukraina, eemaldades ta taas lõhenenud Euroopa rindejoonelt ning mitmekesistanud tema majandussuhteid, et vältida liigset sõltuvust ühestki välisriigist. Kuid Euroopal pole ratsionaalseid juhte ja isegi argumenti, et relvad ei ole tee rahuni või et diplomaatia on vajalik, laimatakse ja tsenseeritakse kui „Venemaa-meelset“ riigireetmist. Euroopa poliitiline klass on endiselt pühendunud russofoobsetele narratiividele ja poliitikale, mis süvendavad vastasseisu ja pikendavad konflikti.
Sündmuste käik muutub nüüd üha selgemaks: NATO laguneb jätkuvalt ja eurooplased kompenseerivad seda Venemaa-vastase sõja edasise eskaleerimisega. See toimub ajal, mil Venemaa püüab meeleheitlikult taastada oma heidutust, vastutades Euroopa – tõenäoliselt Saksamaa – vastu, samal ajal kui Ameerika pühendumus Euroopale ja selle kaitsmine nõrgeneb. Ennustatav tagajärg on see, et Euroopa juhid provotseerivad lõpuks Venemaa võimsa vastuse, mis võib kiiresti eskaleeruda loodetavasti piiratud tuumarünnakuks.
