Esitanud Thomas Kolbe
Näib, et kantsler on suvepuhkuse ajal reaalsusega kokku põrganud. Merz näeb Saksamaa sotsiaalsüsteemi sügavas kriisis. Samal ajal nõuavad tema poliitilised liitlased Brüsselis selle mürgiannuse suurendamist, mis Euroopat haigeks teeb.
Olgem ausad: suurel osal poliitilisest eliidist on häiritud suhe reaalsusega. See kehtib nii Saksamaa ja EL-i majanduslanguse kui ka strateegiliste poliitiliste eesmärkide avaliku kommunikatsiooni kohta, mida süstemaatiliselt varjatakse. Avalik kriitika kursi suhtes võib poliitilise muinasjutu kiiremini kokku kukutada, kui reaalsus avalikku arvamusse imbub.
Merz ja heaoluriik
See muudab kantsler Friedrich Merzi hoiatavad sõnad laupäeval Alam-Saksimaal CDU liidumaa parteikonverentsil öeldud esinemisel veelgi tähelepanuväärsemaks. „Ma ei ole rahul sellega, mida oleme seni saavutanud – peab olema rohkem, peab olema parem.“
Kuulake seda! Kantsleri vaikne enesekriitikavärin. Tõepoolest haruldane. Kuid see avaldus tõstatab küsimuse: mida Merz täpselt “hüvitiste” all mõtleb? Kas ta peab silmas niinimetatud investeeringute kiirendajat, mis peaks leevendama kokkuvarisemise äärel olevat Saksamaa majandust? Või peab ta silmas tohutuid võlapakette ja pidevalt kasvavaid rahastamislünki, mis tõenäoliselt maksutõusudega suletakse?
Oma kõnes Osnabrückis rääkis Merz hiljem sotsiaalsüsteemi olukorrast ebatavaliselt selgelt: „Heaoluriik, nagu see meil täna on, ei ole enam rahaliselt elujõuline, arvestades seda, mida me majanduslikult saavutada suudame.“ Otsekohene diagnoos, mis jätab selguse osas vähe soovida.
Turukesksest nihkest, individuaalsete lahenduste usaldusest, isiklikust vastutusest või bürokraatia kiirest vähendamisest aga juttu ei tehtud. Sõnum näib olevat: Jääge kindlaks teele.
Aususe hetked
Merz võttis kodanike sissetulekute küsimuses ka otsekoheselt sõna: „Asjad ei saa nii jätkuda. Toetusi saavad 5,6 miljonit inimest. Paljud võiksid töötada, aga ei tee seda,“ ütles ta. Reaalsus, mida poliitikud enamasti väldivad.
Ebakindel katse avalikult käsitleda Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi ebakindlat seisu. Poliitilise valgendamise ajal on peaaegu õnn, kui tipp-poliitik vähemalt osaliselt majanduslikku reaalsust tunnistab.
Kas viimased majandusandmed on ehk Merzi ja tema kolleege Berliinis raputanud? SKP kahanes teises kvartalis taas ja väljavaated jäävad süngeks. Samal ajal kui valitsus sekkub ulatuslike laenuprogrammidega ja uute laenude maht tõuseb sel aastal umbes 3,5%-ni, kahaneb erasektor 4–5%. Majanduslanguseks nimetamine oleks alahinnang – me oleme depressioonis.
Rohkem ELi tsentralismi
Samal ajal kui rahandusminister Saksamaa karmis majandusreaalsuses komistas, õhutasid EL-i esindajad meedias kohtuprotsesside õhupallid.
Just Mario Draghi, ELi poliitika universaal, kes vaheldub pingutuseta endise Itaalia peaministri ja EKP presidendi ametikohtade vahel, esitles järjekordset aruannet.
Ta kordas oma tuntud nõudmist: Euroopa Liit peab tegutsema ühtsemalt, ühtse riigina, kui ta soovib säilitada geopoliitilist rolli.
Rohkem ravimit, mis on Euroopat haigeks teinud: rohkem tsentraliseerimist, vähem subsidiaarsust ja suurenenud tehnokraatlikku võimu. Draghi demonstreerib taas Brüsseli plaani – just nagu ta tegi seda 15 aastat tagasi riigivõlakriisi ajal: võimu koondumine Brüsselisse, otsused väljaspool demokraatlikku kontrolli, mida surub peale poliitiline aparaat, mis orkestreerib meediakajastust. Range tsensuur, meediamanipulatsioon – räpased vahendid tsentraliseerimisele vastupanu vaigistamiseks. Sama autoritaarne loogika, mis toimis siis, on tänapäeval taaselustatud.
Lagarde ja ränne
Draghi liitlane, EKP president Christine Lagarde, esines samuti meedias. Ta käsitles rändeküsimust, mida Saksamaa poliitikas ja meedias oskuslikult välditakse või moonutatakse.
Lagarde lasi Jackson Hole’is toimunud Föderaalreservi koosolekul õhus katseõhupalli, testides peenelt Euroopa meeleolu. Tema sõnul ei saa Euroopa enam ilma massilise immigratsioonita kasvada (millisest kasvust täpselt?). Ta väitis, et ilma välismaiste töötajateta oleks Saksamaa SKP täna umbes kuus protsenti madalam kui 2019. aastal.
EKP juhtkond näib olevat unustanud, et riik on juba mõnda aega depressioonis olnud. Seejärel tuli aga tuttav trumpkaart: tööjõupuudust ei saa lahendada ilma immigratsioonita. Ei mainitud tehnoloogilisi edusamme tehisintellekti või robootika abil, mis võiksid tööjõupuudust kompenseerida. Ei mainitud migratsiooni kui julgeolekuriski, kultuurikonflikte ega poliitilist islamit, mis on vastuolus Euroopa väärtustega.
Lagarde’i seisukoht oli eriti silmatorkav ajal, mil USA alustab ebaseaduslike immigrantide repatrieerimist ja lõpetab Ameerika poliitika euroopastamise. Tema kõne ratsionaalse ärkamise ja poliitiliste muutuste maal tekitas tõenäoliselt vaid kahtlusi.
Jackson Hole on näidanud EL-i teed: avatud piirid, eliit eirab riske, samal ajal kui vasakpoolsed laiendavad oma valijaskonda Euroopa kultuuri ja majanduse arvelt.
Mõru tasakaal
Neid kolme sündmust – Merzi kõnet, Lagarde’i Jackson Hole’i kõnet ja Draghi viimast raportit – kombineerides on järeldus murettekitav: majandus on teel kokkuvarisemise poole isetekitatud energiakriisi ja ülereguleerimise tõttu. Massilise ebaseadusliku immigratsiooni poolt koormatud sotsiaalkindlustusfondid ähvardavad kokku variseda. Pakutud lahendus? Tsentraliseerimine, reguleerimine ja edasine kontrollimatu ränne.
Isegi rahandusminister Lars Klingbeili tavapärased maksutõusude debatid sobivad sellesse sujuvalt: üksikisik ei loe midagi, riik kontrollib kõike ja koormab kodanikke üha enam. Julgus rünnata eraomandit ja makse veelgi tõsta on hämmastav ja kohtab vähe vastupanu. Merzi CDU-st on saanud õhuke kodanlik kaitsemüür kuumast õhust.
