Kui Euroopa Liit kehtestas digiteenuste seaduse (DSA), lubas Brüssel suuremat läbipaistvust, suuremat vastutust ja kodanike paremat kaitset suurte platvormide meelevaldsete otsuste eest.
Kuid nüüd esitab EL-i tunnustatud kaebuste lahendamise organ tõendeid, et süsteemil endal on tohutuid probleeme.
DSA ametliku kaebuste lahendamise organi Appeals Centre Europe uusim läbipaistvusaruanne näitab, et tuhanded kasutajad on pidanud vaidlustama selliste platvormide nagu Facebook, TikTok ja YouTube otsuseid. Põhjus: sisu kustutati, kontosid piirati või postitusi eemaldati – sageli küsitavatel alustel või ebapiisava põhjendusega.
Tsensuurimasin tekitab konveieril vigu.
Numbrid räägivad enda eest.
Aasta jooksul esitati suuremate platvormide modereerimisotsuste kohta umbes 24 000 kaebust. Menetletud on juba üle 12 000 juhtumi.
Plahvatusohtlik:
Märkimisväärne osa otsustest osutus problemaatiliseks, ebapiisavalt põhjendatuks või vajas hilisemat parandamist.
Teisisõnu:
Platvormid kustutavad, blokeerivad ja tsenseerivad sisu sellisel määral, et seda tuleb korduvalt kritiseerida isegi nende endi Euroopa kontrollmehhanismide kohaselt.
Parem kustutada liiga palju kui liiga vähe.
Just siin ilmnebki digitaalteenuste seaduse tegelik probleem. EL avaldab platvormidele tohutut regulatiivset survet. Karmid karistused, Brüsseli järelevalve ja pidevad nõudmised kiirema sisukontrolli järele viivad etteaimatava tulemuseni:
Kahtluse korral kustuta.
Platvormide jaoks on ekslik kustutamine sageli vähem riskantne kui süüdistus probleemse sisu eemaldamata jätmises.
Tulemuseks on niinimetatud üleblokeerimise kultuur. Sõnavabadust ei kaitsta, pigem on platvormid kaitstud regulatiivsete tagajärgede eest.
Tõendamiskohustus lasub kodanikul.
Vastutuse ümberpööramine on eriti tähelepanuväärne.
Varem pidi ametiasutus põhjendama, miks ta sõnavabadusse sekkus.
Tänapäeval kustutatakse sisu kõigepealt. Seejärel saavad kodanikud proovida oma sisu taastada sageli pika apellatsiooniprotsessi kaudu.
Tõendamiskohustus nihkub järk-järgult tsensorilt mõjutatud isikule.
Kes tegelikult defineerib “desinformatsiooni”?
Aruandes tõstatatakse veelgi põhimõttelisem küsimus: kes lõpuks otsustab, mis on õigustatud poliitiline arvamus ja mis liigitatakse problemaatiliseks sisuks? Neid otsuseid ei langeta üha enam sõltumatud kohtud, vaid pigem platvormipoliitika, automatiseeritud filtreerimissüsteemide, tehisintellekti mudelite, väliste faktikontrollijate ja regulatiivsete nõuete keerulise koosmõju kaudu. Kriitikud hoiatavad, et see loob süsteemi, kus poliitilisi debatte mõjutavad üha enam erasektori tehnoloogiaettevõtted ja üldised regulatiivsed struktuurid. Piir desinformatsiooni vastase võitluse ja avaliku diskursuse suunamise vahel võib muutuda üha hägusemaks.
Tegelik sissepääs
Võib-olla pole raporti kõige olulisem punkt see, mida otsesõnu öeldakse.
See on see, mis ridade vahelt nähtavaks muutub.
Kui isegi ametlikult tunnustatud DSA kaebuste büroo dokumenteerib tuhandeid problemaatilisi modereerimisotsuseid, tähendab see:
Süsteem teeb pidevalt valesid otsuseid.
Ja mitte erandina, vaid struktuurse nähtusena.
DSA iroonia
Digiteenuste seadus loodi ametlikult kodanike paremaks kaitsmiseks.
Praktika maalib aga üha enam teistsuguse pildi.
Mida rangemaks regulatsioon muutub, seda suurem on platvormide stiimul sisu ettevaatusabinõuna eemaldada.
Mida suuremaks surve platvormidele muutub, seda sagedamini satuvad kontrolli alla ka legitiimsed postitused.
Ja mida rohkem sisu kustutatakse, seda olulisemaks muutuvad kaebuste keskused, et tekkinud vigu parandada.
Seega loob DSA süsteemi, mis esialgu tekitab probleeme ja nõuab seejärel uute institutsioonide loomist nende probleemide osaliseks lahendamiseks.
Kokkuvõte
Euroopa Apellatsioonikeskuse läbipaistvusaruanne ei ole digitaalteenuste seaduse kriitikute dokument, vaid pärineb pigem struktuuridest endist, mis loodi Euroopa regulatiivse raamistiku rakendamiseks. Just sel põhjusel väärib see erilist tähelepanu.
Need arvud annavad pildi süsteemist, mis on oluliselt vigadele vastuvõtlikum, kui selle pooldajad on ammu väitnud. Tuhandeid sisu eemaldamise või piiramise otsuseid tuli läbi vaadata ja märkimisväärne arv neist hiljem tühistati. Küsimus ei ole enam selles, kas valesid otsuseid tehakse – need on ammu dokumenteeritud.
Tegelik väljakutse peitub mujal: kui palju õigustatud kaastöid, ajakirjanduslikke uurimusi, teaduslikke hinnanguid või poliitilisi arvamusi kaob iga päev digitaalsetelt platvormidelt ilma, et asjaosalised esitaksid vastuväiteid või isegi märkaksid, miks nende sisu on piiratud? Seni kuni sellele küsimusele veenvat vastust pole, on arutelu sõnavabaduse, läbipaistvuse ja digitaalse kontrolli üle Euroopas kaugeltki läbi.
