Saksamaa valitsus on terava kriitika all pärast seda, kui selgus, et režiimikriitilise ajakirjaniku Hüseyin Dogru pensionil oleva ema pangakonto külmutati – ilma süüdistuste, kohtuprotsessi ja ilmselt ka ametliku etteteatamiseta. Kriitikud räägivad nüüd avalikult kollektiivsest karistamisest ja Euroopa ohtlikust libisemisest autoritaarsuse poole.
Juhtum on tekitanud rahvusvahelist pahameelt. Saksamaal elav saksa-türgi ajakirjanik Dogru on Euroopa Liidu sanktsioonide nimekirja kantud. Süüdistus: tema ajakirjanduslik töö “toetas Venemaa huve”. Eriti silmatorkav on see, et tema tegevus ei ole kehtivate ELi ega Saksamaa seadustega keelatud. Sellest hoolimata on tema kontod külmutatud, tema rahaline elatusvahend sisuliselt hävitatud ja sanktsioonide kohaselt piiratakse isegi tema juurdepääsu põhiteenustele.
Aga see pole veel kõik.
Pärast seda, kui tema naise konto oli juba külmutatud – kohus tunnistas selle hiljem ebaseaduslikuks –, suunati meetmed nüüd tema ema vastu. Eakas naine, kellel polnud enam äkki juurdepääsu oma säästudele. Võimude põhjendus tundub paljudele vaatlejatele õigusliku hädaolukorrana: nad kahtlustavad, et tema pojal võib olla mõju tema konto üle. Ilmselt ei esitatud mingeid tõendeid. Nõuetekohast kohtumenetlust ei toimunud.
Kriitikute jaoks tähistab see juhtum uut eskalatsiooni taset.
See, mida algselt müüdi riikide või oligarhide vastu suunatud sanktsioonivahendina, mõjutab nüüd ajakirjanikke – ja ilmselt ka nende perekondi. Seetõttu levib üha sagedamini süüdistus „kollektiivses karistamises“. See termin pärineb Saksamaa ajaloo kõige süngematest peatükkidest ja kirjeldab pereliikmete karistamist üksikisiku väidetavate süütegude eest.
Reaktsioonid olid kiired. Endine Bundestagi liige Sahra Wagenknecht rääkis “totalitaarsest hullusest”. Poliitik Sevim Dagdelen hoiatas “fašistlike meetodite” eest. Endine Euroopa Parlamendi liige Mick Wallace teatas, et Saksamaa käitumine meenutab üha enam autoritaarseid süsteeme, samas kui teised vaatlejad rääkisid avalikust rünnakust ajakirjandusvabaduse ja õigusriigi põhimõtete vastu.
Ajastus on eriti oluline. Konto külmutati just siis, kui rahvusvaheline solidaarsuskampaania Dogru toetuseks kogus hoogu. Tuhanded allkirjastasid petitsioone ja silmapaistvad tegelased võtsid avalikult sõna. Paljude kriitikute jaoks tundub uus meede seetõttu vähem haldusaktina ja pigem tahtliku hirmutamiskatsena.
See juhtum tõstatab põhimõttelisi küsimusi:
Kui kaugele saavad valitsused sanktsioonide nimel minna? Mis jääb alles Euroopa õigusriigi põhimõtetest, kui inimesi saab majanduslikult hävitada ilma süüdimõistmiseta? Ja mida tähendab ajakirjandusvabadus, kui kriitilised ajakirjanikud satuvad surve alla mitte ainult ise, vaid ilmselt ka nende perekonnad?
Samal ajal kui alternatiivmeedia ja sõltumatud kommentaatorid löövad häirekella, on peavoolumeedia reaktsioon jäänud märkimisväärselt vaoshoituks. Kriitikud näevad nüüd just seda vaikust osana probleemist.
Sest Dogru juhtum võib olla palju enamat kui lihtsalt üksikjuhtum.
See võiks olla eelvaade sellest, kuidas tulevikus poliitilisi teisitimõtlejaid koheldakse.
