EESTI PÕHISEADUS PABERIL JA PÄRISELUS
Kui kodanik ütleb valjult, et võim on läinud rajalt maha, siis öeldakse talle täna enamasti, et „ära liialda“ või „meil on ju põhiseadus“. Jutt on ilus – kuni sa võtad põhiseaduse päriselt ette ja hakkad seda reaalse eluga kõrvuti panema.
Teeme nüüd korraks laua täiesti puhtaks ja paneme kõrvuti kaks asja: mida ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus – ja kuidas Eestis tegelikult asju aetakse. Ma ei hakka iga paragrahvi juristimõõdus lahkama. Toon välja alusprintsiibid. Need on kandvad talad, millele riik üldse tohib toetuda. Just neid ongi aastatega „tõlgenduste“ ja „eranditega“ auklikuks lastud.
Kui keegi tahab ise järele vaadata, siis põhiseadus, algne rahvahääletuse otsus ja hilisemad täiendused on kõik leitavad Riigi Teatajast.
KÜSIMUS EI OLE LIGIPÄÄSUS, KÜSIMUS ON TAHTES ÜLDSE LUGEDA.
1. Rahvas kui kõrgeima võimu kandja
Põhiseadus ütleb: Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik ja kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahvas teostab seda võimu valimiste ja rahvahääletuse kaudu.
Reaalsus on teistsugune. Rahvas „teostab võimu“ nelja aasta tagant pastaka ja pannkoogi eest, ülejäänud aja tehakse otsuseid kabinetivaikuses, fraktsioonides ja Brüsseli koridorides. Rahvahääletust kasutatakse minimaalselt – mitte suurtes, elumuutvates küsimustes nagu e-valimised, euro, migratsioonipaketid või WHO lepped, vaid siis, kui eliidil on vaja oma projekti tagantjärele legitimeerida.
E-valimistega on lood veel lihtsamad ja samal ajal hullemad. Meile öeldakse, et see on „mugav, turvaline ja tulevik“. Aga seni, kuni ükski sõltumatu ekspert ei saa algandmeid ise üle kontrollida, räägime me mitte demokraatiast, vaid usaldusrituaalist.
Põhiseadus nõuab vabu ja ausaid valimisi, mitte „usalda ja ära küsi“. Valimissüsteem, mida ei lubata lõpuni auditeerida, ei vääri usaldust. Punkt. Kas seal on juba toimunud pettus või mitte, on isegi teisejärguline. Kui süsteem põhimõtteliselt võimaldab varjatud manipulatsiooni ja samal ajal keelab kontrolli, on see põhiseaduse vaimu reetmine niikuinii.
Ja mis on kõige küünilisem – sama rahvast, keda põhiseadus nimetab kõrgeima võimu kandjaks, nimetab seesama poliitiline klass avalikult „lollakateks“, „uhhuudeks“, „lamemaalasteks“. See ei ole lihtsalt halb stiil, see on sisuline sõnum: te ei olegi enam subjektiivne rahvas, te olete karjatatav mass, kelle üle võib irvitada ja kelle arvamust võib ignoreerida, kui see ei ühti „ametliku joonega“.
2. Iseseisvus ja sõltumatus
Põhiseadus ütleb: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Hiljem lisati, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes põhiseaduse aluspõhimõtetest, ning põhiseadust kohaldatakse arvestades liitumislepingust tulenevaid kohustusi.
Reaalsus on selline, et strateegilised otsused – energia, põlevkivi, CO₂-poliitika, sanktsioonid, osa maksupoliitikast – tehakse praktikas nii, et esmalt vaadatakse, mida „Brüssel tahab“. Riigikogu roll on sageli tõlkida direktiivid eesti keelde ja vajutada nuppu „kinnita“.
Iseseisvus on jäänud sümboliks, mitte sisuks. Meil on oma lipp ja vapp, aga suur osa poliitilisest ruumist on sisuliselt välja renditud. Ise otsustamise asemel toimub „kooskõlastamine“ ja „joondumine“. Samal ajal rullitakse Eesti rahva selja peal lahti üha uusi laenuprogramme – riigivõlg kasvab, intressid voolavad rahvusvahelistele finantsasutustele, ja iga järgmine valitsus müüb seda rahvale maha kui paratamatut „investeeringut tulevikku“.
Formaaljuriidiliselt võidakse vaielda, kas see on täielik suveräänsuse loovutamine või mitte. Vaimselt on see selgelt vastuolus sellega, mida rahvas 1992. aastal ette kujutas. Iseseisvus ei ole ainult piiripost ja hümn, iseseisvus on ka õigus öelda: „Ei. Me ei tee nii, sest meie rahvale ei ole see kasulik.“
Ja kõige küünilisem on see, et ka sõja ja rahu küsimustes käitub meie „legitiimne“, kuid mandaadita eliit nii, nagu nende esmane lojaalsus oleks sõjatööstusele, mitte rahule. Igal hetkel, kui kusagil hakatakse rääkima vaherahust või läbirääkimistest, leitakse uus põhjus, miks legaliseeritud massimõrv ei tohi veel lõppeda, miks tuleb „pingestada“, „hoida survet“ ja „näidata tugevust“. Meile müüakse seda julguse ja väärtuste kaitsmisena, aga reaalsuses tähendab see, et veri ja arved jäävad jooksma, kuni viimane sent ja viimane sõdur on süsteemile välja pigistatud.
3. Riigivõim allub põhiseadusele, mitte vastupidi
Põhiseadus ütleb: riigivõimu võib teostada ainult põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Reaalsus: kriisi sildiga – olgu pandeemia, julgeolek või sanktsioonid – kehtestatakse piiranguid ja „ajutisi erandeid“, mis käivad põhiõiguste kallal nii, et neist jääb alles vaid kest. Põhiseadus ei ole poliitikule pidur, vaid tülikas takistus, mida on vaja „loovalt tõlgendada“.
Kriis ei ole enam erand, kriis on muutunud valitsemisviisiks. Kord on ettekääne viirus, kord sõda, kord kliima, kord energeetika. Selle varjus tehakse otsuseid, mis puudutavad elektrihinda, kütet, maksutõuse, laenulepinguid ja riigigarantiisid – kõike seda, mis otseselt mõjutab inimeste palka, arveid ja toidulauda. Tavaline inimene näeb ainult seda, et igal aastal jääb pärast arveid ja makse järjest vähem alles.
Kui mõni piirang või otsus hiljem kohtus tagasi lükatakse, on kahju juba tehtud. Pretsedent on loodud: kriisi ajal võib õigusi ja rahakotti venitama hakata, küll rahvas harjub. Ja harjubki, sest väsinud inimene ei jaksa enam kümnenda „ajutise meetme“ puhul karjuda, ta lihtsalt maksab ja vaikib.
4. Põhiõiguste võrdsus
Põhiseadus ütleb: kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida ja põhiõigused kehtivad kõigile.
Reaalsus: „võrdsus“ sõltub üha enam sellest, mis on su poliitiline, ideoloogiline või tervisealane positsioon. Pandeemia ajal loodi sisuliselt kaks inimkategooriat – „õigete“ tõenditega ja „valed“. Meelsuse põhjal kaotati töökohti, survestati avalikult, isoleeriti inimesi. Paberil oli kõik justkui korrektne, sisuliselt käidi põhiseaduse vaimu kallal räigelt.
Sama muster kandub üle teistesse valdkondadesse.
Inimene, kes küsib e-valimiste auditi järele, on „vandenõuteoreetik“. Inimene, kes ei taha, et tema last seksuaal- ja sooideoloogia all liiga vara ümber programmeeritakse, on „tagurlik“. Inimene, kes küsib, miks me maksame kinni Ukraina, Euroopa ja veel pool maailma, kui meie endi pensionär loeb sente, on „Kremli kasulik idioot“. See ei ole enam debatt, see on põhiseadusliku võrdsuse vaimne tapmine – sildistamise ja häbimärgistamise kaudu.
5. Vabadused ja puutumatus
Põhiseadus ütleb: inimväärikus, vabadus, kehaline ja vaimne puutumatus, liikumisvabadus ja eraelu puutumatus on põhiõigused, mida tohib piirata ainult seadusega ja nii, et õiguse olemus ei kao.
Reaalsus: liikumispiirangud, maskikohustused, sundisolatsioon, surve meditsiinilisteks protseduurideks – kõik see kehtestati „ajutiselt“, aga pretsedent jäi. Massandmete kogumine, jälgimine, digijälg igast sammust on tehniliselt mugav, kuid põhiõiguste mõttes libe tee.
Kui iga sinu ost, liikumine, suhtlus ja klikiseeria muutub andmepangaks, mida saab igal hetkel kasutada kas „turvalisuse“, „hübriidohtude“ või „valeinfo tõrje“ sildi all, siis ei ole jutt enam eraelu puutumatusest. See on tehnoloogiline trell, kus uksi ja lukke pole füüsiliselt näha, aga tunne on selge: sa oled jälgitav objekt, mitte vaba inimene.
6. Perekonna ja laste kaitse
Põhiseadus ütleb: perekond on ühiskonna alus, lapsi ja peresid tuleb kaitsta ning vanematel on õigus ja kohustus oma lapsi kasvatada.
Reaalsus: riiklik ideoloogia trügib aina jõulisemalt perekonna siseellu – hariduse, tervise ja väärtusküsimuste kaudu. Vanemate loomulikku õigust otsustada oma laste kasvatuse üle nähakse üha rohkem ohuna „riiklikule joonele“. Lahutuste, hooldusvaidluste ja asenduskodude süsteem on sageli kiirem lapsi perest eemaldama kui peresid päriselt aitama.
Selle kõrvale on tekkinud uus nähtus: väikeste laste alateadvuse sihipärane mõjutamine soo- ja identiteediideoloogiaga. Mitmeaastasele lapsele serveeritakse „õppematerjalina“ teemasid, millega ta arenguliselt toime ei tule, samal ajal kui vanema küsimused ja kahtlused tembeldatakse vihkamiseks. Põhiseadus ütleb, et laps vajab kaitset ja vanemal on õigus ja kohustus, tegelik praktika ütleb, et „riik teab paremini, kes su laps tegelikult on“. See ei ole enam lihtsalt poliitika, see on tung otse lapse psüühika kõige sügavamasse kihti.
7. Õigus inimväärsele äraelamisele
Põhiseadus ütleb: igaühel on õigus tervise kaitsele, abi korral, kui tal ei ole vahendeid äraelamiseks, ning vanaduse korral riigi toele.
Reaalsus: pensionärid loevad sente ja valivad rohu, toidu ja kütte vahel. Noored pered istuvad väikeste palkade ja suurte arvete vahel, teadmata, kumba enne maksta – elektri või üüri. Toidukorv muutub igal kuul kallimaks, samal ajal kui palgad ei jõua järgi. Kõrged maksud, keskpärased palgad, energiakriisi sildi all mitmekordistunud elektriarved – see kõik ei ole abstraktne statistika, see on otsene vastus põhiseaduse klauslile „õigus inimväärsele äraelamisele“.
Alamakstud töölised hoiavad üleval nii avalikku sektorit kui erasektorit. Arstid, õpetajad, päästjad, hooldajad – inimesed, kelle õlgadel püsib ühiskond – töötavad kroonilises alamakstud režiimis ja läbipõlemise piiril. Samal ajal leitakse alati raha uueks kommunikatsioonikampaaniaks, nõukogudele, ametnike palkade tõstmiseks ja „strateegilisteks uuringuteks“.
Vaesus ei tule tühjalt kohalt, see on poliitilise valiku tagajärg. Süsteem toodab teadlikult olukorda, kus inimene elab püsivas rahalises stressis, sest hirm homse arve ees on kõige odavam kontrollivahend. Inimene, kes kardab, et tal ei jätku toiduks ega elektriks, ei lähe valitsusele vastu – ta püüab lihtsalt ellu jääda.
8. Seadusandlik võim kui rahva esindus, mitte parteimasin
Põhiseadus ütleb: seadusandlik võim on Riigikogu käes ning Riigikogu liige on vaba mandaadiga – ta allub oma südametunnistusele, mitte käsule.
Reaalsus: fraktsioonid ja parteikontorid käsitlevad saadikuid kui hääletusnuppe. Vaba mandaadi asendab fraktsioonikokkulepe. Kes ei kuuletu, tõmmatakse nimekirjast maha. Suur osa seaduseelnõusid sünnib ministeeriumides või lausa väliste partnerite toel. Riigikogu roll on need läbi suruda, mitte sisuliselt arutada. Põhiseaduslik kontroll selle üle, kas eelnõu on kooskõlas aluspõhimõtetega, on minimaalne. Olulisem näib olevat, kas koalitsioon püsib.
Selle kõige kõrval raisatakse maksumaksja raha jõhkralt. Projektid, mis ei loo juurde ei väärtust ega kindlust, saavad miljonite kaupa toetust. Nõukogude kohad, mis ei vastuta millegi eest, maksavad kümneid tuhandeid aastas. Kui mõni asi ka täielikult läbi kukub, ei kanna keegi isiklikku vastutust – ei poliitilist ega juriidilist. Parimal juhul vahetatakse minister välja ja elu läheb edasi nagu enne, arved makstakse nagunii rahva taskust.
9. Rahvahääletus kui tõeline otsedemokraatia
Põhiseadus ütleb: rahvahääletus on rahva otsus, mis on riigiorganitele kohustuslik. On teemasid, mida rahvahääletusele ei panda (eelarve, maksud, riigikaitse), kuid põhimõte on selge – rahval on õigus teatud küsimustes otsustada.
Reaalsus: rahvahääletuse võimalust kasutatakse haruharva ja enamasti poliitilise show’na, mitte tegeliku otsustamisvahendina. Suur osa Eesti tulevikku määravatest otsustest – eurole üleminek, e-valimiste mudel, uued digitaalse kontrolli kihid, suured võlakohustused – on läbi läinud ilma rahvahääletuseta, kuigi mõju on suurem kui mõnelgi maksuseaduse parandusel.
Rahva kui kõrgeima võimu kandja roll on taandatud „konsulteerimiseks“, mitte otsustamiseks. Rahvalt küsitakse, kas talle meeldib loosung, aga mitte seda, kas ta on nõus kandma aastakümneid konkreetse otsuse tagajärgi oma palgas, arves ja laste tulevikus.
10. Kohtuvõim kui tasakaal, mitte kummitempel
Põhiseadus ütleb: kohus on iseseisev, õigusemõistmine lähtub põhiseadusest ja seadusest ning kohus peab kaitsma põhiõigusi.
Reaalsus: kohtud tegelevad üksikjuhtumitega, kuid süsteemset põhiseaduslikku kontrolli poliitiliste otsuste üle kohtab harva – ja enamasti tagantjärele, kui rong on juba jaamast läinud. Kohtunike karjäär ja ametisse nimetamine ei ole poliitikast tegelikult lahus, sõltumatuse kuvand on õrn ja tundlik. Tavainimesele on kohus liiga kallis, liiga aeglane ja liiga kauge. Põhiseadus jääb taustmüra, mitte igapäevase kaitsevarjuna.
Inimene, kes tahab vaidlustada ebaõiglast maksu, absurdset trahvi või oma põhiõigust rikkuvat otsust, seisab silmitsi süsteemiga, kus tal on vähe raha, vähe aega ja vähe jõudu. See tähendab, et formaalne „õigus kohtusse pöörduda“ ei võrdu tegeliku võimalusega oma õigust kaitsta. Põhiseaduse püha tekst ja reaalsus kohtusaali ukse taga ei kohta teineteist kuigi sageli.
Mis järeldus?
Kui vaadata ainult paberi pealt, on Eesti Vabariigi põhiseadus väga korralik dokument – rahvahääletusel vastu võetud ja hiljem EL-i kuulumisega täiendatud. Kui vaadata elu pealt, siis:
– rahvas ei teosta kõrgeimat võimu, vaid lepib mängudemokraatiaga;
– iseseisvus on muutunud allhangeks;
– põhiõigustest on saanud painduv mõiste, mida kriisi ajal venitatakse ja rahuajal unustatakse;
– põhiseaduslik kord on vormiliselt alles, sisuliselt auklikuks lastud;
– raha pumbatakse süsteemist välja nii, et inimene maksab, aga ei otsusta;
– ja rahvast, keda põhiseadus nimetab peremeheks, koheldakse avalikult kui lolli talupoega, kelle töö on vaiki olla ja maksta.
Seda kõike ei pea uskuma kellegi tunde põhjal. Piisab kahest sammust.
Esiteks: loe põhiseadus algusest lõpuni läbi.
Teiseks: vaata ausalt enda ümber ja küsi, kas see, mida sa näed, on sellega kooskõlas või mitte.
Kui vastus on „ei“, siis ei ole see enam lihtsalt halb valitsus. Siis on see riik, kus põhiseadus on muudetud teatraalseks rekvisiidiks, samal ajal kui tegelik võim liigub mööda muid kanaleid. Ja just sellest me räägimegi – mitte paragrahvide komade noppimisest, vaid sellest, et aluspõhimõtteid ei järgita.
Rahvas tahab nüüd presidendilt ja peaministrilt selget vastust: kas põhiseadus kehtib päriselt või ainult seni, kuni seda on mugav ignoreerida. Me ei soovi ümmargusi, mittemidagiütlevaid vastuseid, vaid jah või ei.
Lembit Silla ja vähemalt 500 000 Eesti kodanikku.